Читать книгу Kalypso - Ingar Johnsrud - Страница 10

Päeval käis Fredrik Kröösusega jalutamas. Õhtuti hiilis ta kööki. Võttis tooli ja istus koridori Jacobi ukse taha. Seal toetas ta pea vastu seina, sirutas vasaku kangeks jäänud põlve välja ja kuulas. Haiglast väljakirjutamisest sai varsti kaks nädalat.

Kröösus oli Bettina koer. Spanjeli kohta närviline, kõht pidevalt lahti ja pilk etteheitev. Kurb, parandas Bettina teda, lükkas ta suured terasraamiga prillid juuksepiirile, silitas ta vuntse ja ütles: „Nagu sinul.”

Fredrik arvas, et see on Brahms, aga ei olnud kindel. Kuni selle ajani, kui poeg tema juurde elama tuli, oli Fredrik arvanud, et vioola on ta hobi. Nagu temagi klarnetipiinamine nooruses. Aga see oli midagi muud. Jacob õppis Benjamin Bue muusikaakadeemias. Ta on talent, ütles muusikaõpetaja, lausudes seda sõna otsekui kibedalt. Lisatunnid kulutasid Fredriku rahakotis igatahes tuhandelisi kibedalt. Aga kui ta niiviisi õhtuti istus, siis hakkas ta aru saama, et see investeering ei olnudki kõige viletsam.

Ühel isal ei ole oma pojale kuigi lihtne seletada, et need rohud, mis on kraanikausi kohal kapis, on antidepressandid. Et ta on sellepärast päeval kodus, et neelas purjuspäi ülearu tablette. Nii et kui ta seal istus ja kuulas, tulid talle pähe üha uued põhjendused. Aga kujuteldavad jutuajamised lõppesid alati samas kohas. Jacob küsib: miks? Ja Fredrik ei oska vastata.

Nii et sel õhtul tõusis Fredrik püsti ja koputas uksele.

„Kas sa tahad teada, miks ma tööl ei käi?”

„Paps, meil ei ole vaja sellest rääkida.”

„Võib-olla on.”

Jacob raputas oma raskeid tumedaid lokke.

„Kas ema ütles midagi?” Fredrik püüdis naeratada.

„Kui räägiks mõni teine kord. Ma ei taha praegu.”

„Hea küll. Millest me siis räägime?”

„Sa võid ära minna, kui tahad.”

Poja kirjutuslaua kohal rippus Tromsø katedraali pilt. Jacob ja Sofia olid elanud Tromsøs, kuni nende kasuisa sai haridusministeeriumi osakonnajuhatajaks ja pere kolis Oslosse tagasi. Kolmnurkne klaasist fassaadi ja sihvaka ristiga kirik helendas talveöös. Aga nurka klaasi ja raami vahele oli pistetud väike foto. Malbe ümariku näoga tedretähniline rastapatsidega tüdruk.

„Kes see on?”

„Ei keegi.”

„Ei keegi?”

„Koolist üks. Irene.”

„Ahah,” ütles Fredrik võltsilt. „Mida sa mängid?”

Jacob pööritas silmi. Pani kõrvaklapid pähe ja võttis voodilt kopsaka viiuli.

„Ühte Brahmsi asja. Saade tuleb kõrvaklappidest,” selgitas ta, nagu oleks isa pärit hilisest keskajast.

„Lase kuulda.”

„Ole siis vait,” ütles Jacob ja pani silmad kinni. Kõigutas end. Ta oli Fredrikust peajagu lühem, aga laiema kondiga, õlad, tagumik ja kõht olid priskemad, selle oli ta emalt pärinud. Varsti täismees, aga veel mitte. Vioola kõla oli vihane, järsk ja jõhker.

Kui ta lõpetas, jäi ta istuma, kõrvaklapid peas.

„Võid nüüd ära minna.”

Fredriku magamistoas oli tuli ära lastud ja voodi ees heitis lameekraan helki põrandale ja seintele. Sinist ja kollast, samu värve nagu telekanali vestlusstuudios. Sellest oli möödas umbes aasta, kui Simon Riebe sai peaministriks. Nüüd seisis Høyre partei juht, üks silm vidukil, ja jagas oma poliitilistele vastastele julgeolekupoliitika alal õpetust. Kui Fredrik pildi ette ilmus, vajutas Bettina hääle vaiksemaks. Ohkas demonstratiivselt, kui mees midagi ei öelnud. Fredriku peas kõlas veel sünkilus meloodia, mida Jacob oli mänginud. Ta kupatas Kröösuse voodist minema. Puges naise kõrvale, ja nagu tavaliselt pani Bettina pea tema rinnale. Võttis ta riista pihku. Tumedate juuksekarvade vahel nägi Fredrik tema kahvatut peanahka. Ta pani käe naise õlavarrele, põrnitsevale kotkatätoveeringule, mille nägemine tegi talle alati tuska.

„Kas tahad sellest rääkida?” küsis Bettina.

„Kaitsekulude eelarvest?”

„Ei,” vastas naine turtsakalt.

Ei. Ta ei tahtnud sellest rääkida.

Bettina istus talle peale. Fredrik pani silmad kinni, aga ei saanud hakkama.