Читать книгу Kalypso - Ingar Johnsrud - Страница 16

Riigihaigla keldritreppi valgustas külm meresinine kuma. Ka metallist käsipuu oli külm.

„Mortui vivos docent,” sosistas Andreas Fredrikule kõrva, kui nad nägid, kes neid ootab.

Kohtuarst Konrad Heissmann seisis kreemika ukse ees, millel oli silt „Lahangud”. Ta ulatas käe, mis oli suur nagu labidas.

„Mortui vivos docent. Surnud õpetavad elavaid,” tervitas ta.

Austerlase tavapärane avafraas. Heissmann tõmbas pea uksepiida eest õlgade vahele, kui neid edasi juhatas. Mitte sellepärast, et piit oleks madal olnud, vaid kiilaspäine lohkus meelekohtadega lahkamisarst oli neist peajagu pikem. Ta peatus eesruumis. Türkiissinistel seintel olid kollaseks tõmbunud plakatid, mis kujutasid inimese anatoomiat. Riiulitel seisid purgid formaliinis ligunevate luitunud südamete, ajude ja kopsudega. Eelmaik sellest, mis ootas tagapool, paljutõotava värske kraami ukse taga.

Fredrik oli näinud küllalt ja igasuguses olekus surnukehi. Mitte laibad ei häirinud teda kõige rohkem. Ta ei suutnud kuidagi ära harjuda meediku kõne kliinilise täpsusega. Supikulbiga, mida lahkaja kasutas surnute verest tühjaks ammutamiseks. Läikima löödud teraslaudadega, helesinise arstimaskiga, mis pulseeris hingetõmmete taktis, skalpelliga, roidetangide ja luusaega valgel linal.

Kui vähegi andis, eelistas Fredrik eesruumi. Sama käis ta sõbra kohta. Andreas Figueras võis küll kuulda surnute häält, kuid ei talunud nende nägemist.

„Kas on kiire, kuna te ei jõudnud aruannet ära oodata?”

Grammatika oli õige, lausemeloodia vale. Austerlane seisis väikese kirjutuslaua najal ja tegeles oma teiste iseärasustega, ristas paljal pealael käed ja surus pöidlad meelekohtadele. Võib-olla ta sellepärast niisugune välja nägigi.

„Tegelikult mitte,” vastas Andreas.

„Aga me ei tea, kes ta on. Me lootsime, et sa oskad meile natuke nõu anda.”

Arst plaksatas plastmapi kummiga.

„Neljakümnendates aastates mees. Norralase välimusega. Surm saabus kaks kuni kolm nädalat tagasi. Ta leiti kanalisatsioonikaevust, eks?”

Fredrik noogutas. „Eile.”

„Laip toodi sinna ilmselt paar päeva tagasi. Kui ta oleks seal kauem olnud, ei oleks temast suurt midagi järele jäänud.”

Laiba kitsast kanalist üles pukseerimine ei olnud sugugi lihtne ülesanne. Alles selle peale, et kriminalistid kaevu ronisid, olid rotid vastumeelselt paar sammu taganenud. Et laip laiali ei laguneks, pidid nad selle laibakotti toppima ja kinni siduma, mille järel tõstsid kandami kraanaga ettevaatlikult üles.

„Normaalse kehaehitusega mees, meeter kaheksakümmend kolm pikk. Tal olid jalas püksid ja seljas kampsun. Aluspüksid ja kingad. Paremas püksitaskus nelikümmend neli krooni, kaks kahekümnekroonilist ja neli ühekroonilist münti. Tagataskus Bierche oksjonimaja kataloog. Rahakotti ei olnud, dokumente ei olnud.”

„Oksjonikataloog?”

Heissmann võttis mapist kiletasku. Selles oli kapsastunud kataloogiräbal. Selle lehed olid kehavedelikest määrdunud.

„Ma lehitsesin läbi. See on trükitud antiigioksjoni puhuks, mis toimus pisut üle kuu aja tagasi. Ma ei näe märkusi, aga ühe peegli juurde on rist tehtud. Vanaaegne põrandapeegel. Rokokoostiilis, lehtkulla ja muude nipstükkidega. Kallis asi.”

Lahkamisarst ulatas kiletasku Andreasele ja jätkas.

„Maost ja sooltest leidsime arvatavasti pitsajäänuseid. Juust ja sink, seeditud erineval määral.”

„Mis see tähendab?”

„Et ta toidulaud oli ühekülgne. Ta sõi enne surma kolmel-neljal söögikorral pitsat.”

„Ja surmapõhjus?”

„Ahah, just,” vastas austerlane. „Tulge kaasa.”

Valgete kahhelplaatidega kaetud seinad võimendasid kraanist kostvat silksumist alumiiniumvalamusse. Kurku kerkis imal lagunemise ja kemikaalilõhn. Heissmann tõmbas kile pealt.

„See peaks olema abiks,” ütles ta ja heitis pilgu Fredriku poole, kes seisis teisel pool lahkamislauda. Andreas hoidus tahapoole.

Külm. Tunne, mis Fredrikust läbi judises, kui ta laipu sääraselt nägi. Palja ihuga teraspingil, paljastatud ülakeha ja reitega, kurblikult krimpsu tõmbunud suguosadega. Vahel nägi ta laipu enne seda, kui kohtuarst Y-kujulise lõike õlgadest kõhuni kinni õmbles, ega suutnud kunagi jätta jõllitamata südant. Rusikasuurust lihast, kahvatut ja elutut. Surm tundus nii külm.

See mees oli aga kinni lapitud ja ta nahk oli omandanud rohekasmusta jume. Pöetud peast põrnitsesid neid tühjad silmakoopad. Haavad rääkisid selget keelt raipeõgijate rüüsteretkedest. Aga mitte seda ei olnud austerlane silmas pidanud. Sest õla kõrval lebas käsivars. Parem kunstkäsi. Protees.

„Oota,” ütles Heissmann ruttu, kui Fredrik vaatamiseks lähemale kummardus. „Las ma viin teid enne hetke, kui selle õnnetu inimese saatus sai otsustatud.”

Lahkamisarst pidas aru, nagu kaaluks, millest alustada. Siis võttis ta laibal kummikindaga õlast kinni ja kergitas teda. Nad nägid abaluu kõrval haava. Sügavat, aga mitte laiemat kui viiekrooniline.

„Kahekümne nelja tunni pärast see mees sureb. Me oleme kusagil väljas, võib-olla tema maja trepikojas, võib-olla pimedal tänaval. Mees ei oska midagi karta, kui teda tabab selja tagant raske ja terav riist. Kaks roiet purunevad ja luukillud torkavad läbi parema kopsu. Valust uimane, kukub ta näoli. Ründaja teibib ta suu kinni, sääred ja käed kokku, viskab oma ohvri auto pagasiruumi ja lahkub.”

See oli Heissmanni leivanumber. Nüüd tuli selgitus.

„Õlahaavast leiame erinevate riidetüüpide fragmente. Relv tungis läbi mitme riidekihi, ka üleriiete. Seega oli ta väljas. Püksipõlved on kukkumisest porised, näol, randmetel ja jalgadel on kleepriba jäänuseid. Kampsunisse on imbunud klaasipesuvedelikku ja mootoriõli. Mida hoitakse pagasiruumis.”

Heissmann jätkas, tõstes ühekäelise rusikas kätt. Tõmbas ühe näpuga üle sõrmenukkide, kus nahk oli marraskil. „Jämedast segust betoon. Selline, millest valatakse põrandaid. Sel vigastusel on seljatorkega see ühine joon, et haav on hakanud kinni kasvama.”

Kui mees rööviti, viidi ta keldrisse, selgitas ta edasi. Seal tõugati ta trepist alla ja sai viga, kui kukkudes käed ette sirutas. Heissmann tõstis käe, enne kui Fredrik midagi öelda jõudis.

„Ei. Mitte garaaž. Sest need karjed, mida mees hiljem kuuldavale tõi, oleksid äratanud tähelepanu.”

Kleepriba jäänused ei olnud ainus, mida kohtuarst mehe pahkluude ja randmete ümbert leidis. Nahka olid sooninud sügavad haavad. Niisugused tekivad siis, kui inimene seotakse kinni sitke peenekiulise nööriga.

„Ja ometi näitavad hõõrumismärgid haavades, et ta on püüdnud end lahti kiskuda. See oli ilmselt põrgulikult valus. Aga ta püüdis end lahti kiskuda, sest teadis, et ta tapetakse.”

Kohtuarst tõmbas laiba sõrmed sirgu. Nii nimetissõrme kui ka keskmise sõrme otsmine lüli oli maha lõigatud. Allesjäänud küünte all olid peened teravad puupinnud.

„Kusagil on tool, mille vasakul käetoel on sügavad küünejäljed. Seal toolil see mees surigi.”

„Pagan küll,” oigas Andreas. „Mis kuradi asja ta tegi? Et ta oli selle ära teeninud?”

„Või mida ta teadis?” vastas Heissmann. „Mis oli see saladus, mis tuli temast piinates välja pigistada?”

Alumiinium lõi vibama, kui ta surnu käe lahti laskis.

„Inimene õpib selles ametis päris palju,” jätkas lahkamisarst. „Näiteks on minust ajapikku saanud raipeõgijate söömiskommete ekspert. Prügikaladele maitsevad pehmed koed. Pistavad nahka lõualotid, lotendava käsivarrepeki, peenised ja häbememokad. Hulkuvad koerad tahavad pisut vintskemat kraami. Näiteks küünarliiges. Aga rotid ... kas teate, mille kallale rotid kõigepealt tormavad?”

Fredrikul ei olnud aimu, aga ta oletas, et vastus peitus tühjades silmakoobastes.

„Me oleme leidnud surnud rotte, inimsilma jäänused lõugade vahel, kellele nende oma semud on otsa peale teinud. Loomadele ei meeldi, kui järjekorras ette trügitakse. Sel sellil ei ole enam silmi. Aga mis ma leian, on põletushaavad. Silmakoobaste ümber. Pakun, et sigaretiotsast. Või välgumihklist. Enam ju ei suitsetata.”

Andreas oli tagapool vaikselt ümisema hakanud.

„Ta on üle kere kaetud verevalumitega, mis on paljude löökide ja jalahoopide tagajärg. Pöidlaluu on puruks. Murtud tagurpidi. Tema piinad olid kirjeldamatud. Aga see, kuidas vigastused on tekitatud, kõige süsteemsus, selleks kulunud aeg ... paneb mind arvama, et tegemist ei ole kättemaksuga.”

Ta põimis sõrmed vaheliti ja murdis need raginal tagurpidi.

„Surma põhjus on tugev hoop lagipähe. Sama pikerguse riistapuuga, mis tekitas õlahaava.” Ta libistas sõrmega üle pealuust juuksetuttide vahelt turritavate luukildude.

„Nuga?”

„Ei. Midagi raskemat ja laiemat. Jällegi – jõud ja täpsus, mida säärane hoop nõuab, räägib sellest, et mees istus kinniseotult, kui ta tapeti. Seksuaalse kuritarvitamise jäljed puuduvad.”

„Vähemalt asi seegi,” pomises Andreas.

Kummikindas käega tonksas Fredrik proteesi. Tal ei olnud sääraste kohta kuigivõrd teadmisi, aga see oli vahakollane ja sõrmed olid nagu mannekeenil.

„Arvestades, kui kaua laip on lagunenud, ei ole seda väga hästi näha. Aga surnul on õlal ja rinnal hulk väiksemaid arme. Selliseid haavu saab siis, kui sind lastakse jahipüssist. Amputatsiooniarm on aga tipp-topp. Järelikult ei ole lask tal kätt otsast rebinud, aga laskehaav võis olla põhjuseks, miks käsi amputeerida tuli.”

Taas põimis arst sõrmed pea peale.

Andreas köhatas. Tema hääl oli kõrgem kui harilikult:

„Sellised proteesid, need on eritellimusel tehtud, eks? Peaks olema võimalik ajada käe jälgi.”

Doktor Heissmann noogutas. „Richtig. Täpselt see, mida ma soovitaksin. Hambakaardiga oleme mõistagi praegu ametis. Aga nagu teate, võtab see aega.”

„Ja käsi?” ütles Fredrik. „Kas me võime selle kaasa võtta?”

Konrad Heissmann otsis pilguga kotti.