Читать книгу Kalypso - Ingar Johnsrud - Страница 18

Oli läinud pimedaks, kui Kafa auto politseimaja keldrisse jättis. Ta vaatas kella, täheldas, et söökla on kinni, nii et polnud muud teha kui tuua ära toimik, mille Hanna oli talle valmis pannud, ja minna koju oma Sagene korterisse mikrolaineahju seltsi.

Bussipeatuse poole minnes märkas ta jälle kripeldavat rahutust. Kogu päeva oli ta aimdust kõrvale lükanud, aga nüüd, kui ta kõndis üksi ja mõtted said lennata vabalt, saabus tunne hiilides.

Mis asja otsa ta on sattunud? Mis seal Bygdøy villas juhtus? Mitte miski ei viidanud, et mehega trepil, Mikael Moreniusega, oleks juhtunud midagi muud kui õnnetus. Ei ühtki märki sissemurdmisest. Ei ühtki jälge sissetungijatest või löömingust. Ja vana leskproua? Äkki oli ta maja lihtsalt välja üürinud? Äkki nautis ta praegu soojal maal klaasikest portveini ja sigarillot?

Nad olid leidnud vana telefoniraamatu, mis oli avatud hotellide leheküljelt, ja puhtast meeleheitest oli Kafa lasknud Hannal kõik läbi helistada. Seejärel tuli neil vestelda era- ja munitsipaalpäevakeskuste lõputu roduga, kontrollida haiglaid, võtta ühendust kaugete sugulastega ... Pagana pihta. Kafa tundis, et raiskab aega. Politseinõunik Koss ei paistnud mingit huvi tundvat ja kriminalistid katsusid, et minema said. Kurat küll. Mitte nii ei olnud ta seda ette kujutanud.

Katuste kohale oli kerkinud piimjas udu ja kui Kafa bussist väljus, nägi ta läbi hämu Sagene kiriku gooti torne. Neid valgustasid kirikuesisele platsile paigaldatud prožektorid, mille juures üks tervisejooksja tegi venitusharjutusi, nii et tellisseinale langes tema pikk ja vonklev vari. Teisel pool tänavat seisis bussipeatuses elatanud naine. Kafa suust tõusis külmaauru ja ta tõmbas parka tihedamalt ümber. Sammus kiirelt läbi pisikese pargi.

Ta oli peaaegu jõudnud kinnikeeratud purskkaevu juurde, kui kuulis enda taga samme. Algul otsekui kahutanud maapinna vetrumist. Seejärel ka heli. Ta astus sammu kõrvale, et jooksjat mööda lasta.

Hoop selga oli tugev. Kafa lendas käkaskaela purskkaevu kiviplaatide poole ja suutis viimasel hetkel käed ette panna. Põletav valu põlves, pori ja kivid kündsid peopesi, ja kui ta pea tõstis, nägi ta pikka keskealist meest, jooksupüksid jalas ja kapuutsiga pusa seljas. Ta jooksis Kafast mööda ega vaevunud peadki keerama.

„Vabandust,” hüüdis mees ja sörkis edasi.

„No kurinahk!”

Kafa ajas end põlvili. Pagan küll. Ta oli lennanud kõhuli pakasest kahutanud porri. Käed valutasid ja püksipõlv oli katki. Ja need ei olnud odavad püksid.

„Kas kõik on hästi?”

Kafa keeras näo hääle poole. Pisike ümmarguste prillide ja kalli viksi mantliga vanadaam ulatas talle käekoti. Naine bussipeatusest.

„On alles jõhkard. Isegi ei peatunud,” ütles ta ja aitas Kafa püsti.