Читать книгу Kalypso - Ingar Johnsrud - Страница 19

Hommikupäike oli ikka veel madalas. Betoonklots, kus asub Akeri haigla Sophies Minde ortopeediaosakond, läkitas akendest kliinilist valgust. Külmanäpistatud sügislehed krabisesid jalgade all. Fredrik sammus haiglahoone ees edasi-tagasi. Sedamööda kuidas telefonivestlus valjenes, läks hingeaurupilv suuremaks.

Ta võttis kaasa pahvaku külma õhku, kui välisukse lahti tõmbas. Andreas surus käed sügavamale pintsakutaskusse. Õhuke sall oli ainus asi, mis viitas sellele, et kolleeg on märganud, et novembri lõpp juba läheneb. Heledad suvepüksid ja kreemikas taljes särk rõhutasid ta helepruuni nägu halli lokimere all. Andreas oli ilus mees, kui viitsis.

„Koss?” küsis ta ja tabas Fredriku sünge pilgu.

Fredrik ainult mühatas. „Bettina.”

„Tahad rääkida?”

Fredrik vaatas kella. Kokkusaamiseni oli veel paar minutit aega.

„Ei,” ütles ta, aga jätkas siiski. „Teda ajab närvi see, et Jacob istub ainult oma toas. Bettina väidab, et ta on asotsiaalne. Et me peaksime teda sundima sõpradega suhtlema.”

Ta mühatas uuesti. „Tead, mida mina lapsena tegin? Me elasime puuetega inimeste keskuse lähedal. Pikutasin sõbraga metsatukas ja kõmmutasin neid piprapüssist.”

Ta ei olnud selle üle uhke, aga see oli tõsi. Kohutavalt raske oli olnud pihta saada. Pipraterad lendasid ju laiali. Kolm tabamust järjest, ja sõber andis suitsu.

„Nii et kui Jacobi nooruslik trots nõuab oma toas istumist ja Cola Zero joomist, enam-vähem täiuslikult Brahmsi mängimist ja koolitöö peale vilistamist, siis minugipoolest.”

Fredrik hõõrus käsi, et sooja saada.

„Tema muusikaakadeemia peab Folketeateret’s jõulukontserdi. See on kõva sõna. Hulk rahvast, valitsuse liikmed ja puha. Jacob on kutsutud esinema. Bettina arvates peaksime tal selle ära keelama, kui ta oma käitumist ei muuda.”

Viimaseid sõnu ütles ta Bettina peenikese kurguhäälega. Ta nägi, et Andreas kergitab kulmu, ja märkas, et see teeb haiget.

Neid võttis vastu noor sirge selja ja süsimusta ihuga ortopeediainsener. Kui nad pidid valima rohelise tee ja chaga vahel, tegi Andreas veel ühe tiiru antiiksete puust, terasest ja nahkrihmadest proteeside vahel.

„Kas teie kodumaal kohvi ei jooda?” küsis ta mõrult.

„Minu kodumaal? Mis mõttes?”

Fredrik saatis kolleegile terava pilgu ja Andreas raputas pead. „Rääkige meile ainult käest.”

„See on päris harilik protees,” selgitas insener. „Mitte kõige moodsam, aga mehaanilise silikoonist käelabaga, mis suudab haarata ja pöörata.”

„Ja seda on passitatud teie juures?” küsis Fredrik.

„Vastab tõele. Patsiendile teostati amputatsioon välismaal, aga väljaõppe sai ta Sunnaasi haiglas.”

„Ah nii. Kus välismaal?”

Mees hõõrus pöidla ja nimetissõrmega oma tihedaid kulme.

„See on pisut imelik. Sunnaasis ei ole selle patsiendi kohta peaaegu üldse andmeid. Nähtavasti on ta palunud, et need kustutataks. Mõistagi on see tema õigus, aga siiski ebatavaline.”

„Aga nimi teil on?” pahvatas Andreas kannatamatult.

„On küll,” ütles insener, heitis talle pahase pilgu ja võttis rinnataskust visiitkaardi. „Ma kirjutasin siia. Siin on ka minu andmed, kui peaks vaja minema,” ütles ta ja asetas kaardi lauale.

Fredrik kummardus lähemale ja seletas silmi.

Kanalisatsioonikaevu laiba nimi oli Mikael Morenius.