Читать книгу Kalypso - Ingar Johnsrud - Страница 12

Fredrik ärkas Bettina kerge norina ja oma raskete mõtete peale. Ta jõi üksi kohvi. Märkas, kuidas antidepressantide uim lahtus. Ta lehitses läbi Dagens Næringslivi, luges, mis seal seisis, aga kõik jättis ta külmaks. Kui ta magamistoast kolinat kuulis, pani ta jalad kinni. Tahtis ukse kõrvalt harjunud liigutusega jalutuskepi võtta, aga seda ei olnud, ja tõmbas trepist alla minnes selga velvetjopi.

Tegelikult ei vajanudki ta enam keppi. Ligi poolteist aastat oli möödas sellest, kui ta sai Ullevåli haigla plahvatuses vigastada, mehe palati juures, kelle nad olid kinni võtnud tapatalgute eest ühes Maridaleni koguduses. Aga kepp oli kingitus ja mööda Bogstadveienit sammudes meeldis Fredrikule poeakendel oma peegelpilti vaadata. Ümara köbrulise nupu ja metallotsaga eebenipuust kepp andis talle teatava ajatuse, nagu talle näis. Kahjuks oli ta selle kuhugi ära toppinud ega saanud aru, kuhu.

Nüüd nägi ta selle asemel oma pika keha peegeldust, mis traavis liibates mööda tänavat. Vasak valutav põlv andis talle iseloomuliku kõnnaku. Mälestus päevast, kui Frikk sai surma.

Politseimaja hall fassaad sulas ühte taevaga Enerhaugeni taga. Lumi oli muutunud räpaseks lopaks ja linn lehkas heitgaasist.

Kirjutuslaual ootas kirjake. Fredrik tundis nurgelise käekirja ära. Teade oli kirjutajale iseloomulik. „Minu kabinetti. Kohe.”

Politseiprefekt Trond Anton Neme ooteruumi uks oli lahti. Fredrik teadis, et sekretär ei ole veel saabunud, sest sekretär oli tema elukaaslane Bettina. Nad olid kohtunud tööseminaril. Olid paaritunud nagu marus koerad, samal ajal kui minister pidas kolleegidele loengut mõõdetavate tulemuste olulisusest. Igatahes oli see mõõdetav tulemus, et Fredrik praegu seal seisis. Mis muud põhjust seal sai olla. Politseiülemal ei olnud kombeks alluvaid pärast haiguslehelt tulekut vestlusele kutsuda. Ilmselt oli Bettina keelt kandnud, ja Fredrik sajatas teda selle eest.

„Beier.”

Rohmakas prefekt seisis uksel. Käskiva peanikutusega kamandati Fredrik kabinetti. Neme osutas teise tooli poole kirjutuslaua ees. See oli säärane mööblitükk, kus ei saanud end mugavalt tunda.

„Kohvi?”

Uurija raputas pead. Ta oli juba fuajees automaadi ees kruusitäie tökatit hinge alla visanud.

Neme valas endale ja kummardus üle kirjutuslaua lähemale. Mõõtis teda vidukil silmi.

„Olete terve?”

Enne kui Fredrik jõudis vastata, jätkas ta:

„Kui ma kadett olin, saadeti mind Arendali lähedale Tromøya saarele lensmanikontorisse praktikale. Lensman, ta nimi oli Scheie, oli ilmatu vahva konstaabel. Kohalike poolt austatud, õiglane ja tubli uurija ja kui vaja, siis karm. Aumees.”

Neme asetas pöidla lõualohku.

„Ühel päeval ei ilmunud ta tööle. Kuna mina olin noorim, saadeti mind talle koju järele. Ta elas väikeses valges puumajas. Scheie ei tulnud avama, kui ma uksekella helistasin. Aga õues kraani küljes oli aiavoolik, mis oli tõmmatud läbi magamistoa akna majja. Seest kostis imelikku häält. Nii et ma tungisin majja. Sealt ma ta leidsingi. Magamistoast.”

Paus oli nii pikk, et Fredrik hakkas mõtlema, et ta ei olnud asjale pihta saanud.

„Lensman oli ihualasti,” ütles Neme viimaks. „Ihualasti ja surnud. Lakke kinnitatud koerarihmaga üles poodud. Aiavooliku oli ta endale tagumikku torganud.”

Prefekt nägi, et Fredrik tahab midagi öelda, aga viipas ta vait.

„Kust mina tean. Mina eelistan misjonäriasendit.” Ta alandas häält. „Aga see ei olnud veel kõige hullem. Sest kas teate, mis tal oli liimitud üles seintele, lakke, magamistoa igale pisimalegi ruutsentimeetrile?”

Mõistagi Fredrik ei teadnud.

„Silmad.”

Neme pigistas hambad kokku.

„Keldrist leidsime hunnikute kaupa ajakirju. Mees oli lõiganud välja kõik silmad, mis ta kuskilt leidis, polnud vahet, kas looma või inimese omad, ja kusagile liiminud.”

Ta laiutas käsi.

„Ma olin käinud tal külas! Olin istunud elutoas, joonud õlut ja vaadanud jalgpalli!”

Fredrik nägi, kuidas teine jubedusest judiseb.

„Hull,” ütles Neme lühidalt. „Lensman Scheie oli peast segi.”

Ta näitas näpuga Fredriku poole.

„Aga ta oli väga hea politseinik.”

Prefekt pani käed risti rinnale, vajus kontoritooli laiale seljatoele ja vahtis talle enesekindlalt otsa.

„Saate aru, mida ma mõtlen?”

„Loomulikult,” ütles Fredrik. „Ülimal määral.”

Nad istusid ja jõllitasid teineteisele otsa. Pärast paari kohvilonksu Neme köhatas.

„Kas oli veel midagi?”

„Kui ma siin juba olen,” alustas Fredrik. „Perevägivalla juhtumid. Neid on olnud kolm tükki järjest ja Andreas ütleb, et üks tuleb veel.”

Prefekt tõstis käe, et teda peatada, aga Fredrik jätkas. „Ma tean, et see on prioriteetne valdkond. See ei ole sugugi vale. Aga ... see võtab meid Andreasega täiesti võhmale.”

Fredriku selg tõmbus higiseks. Ta libises vette seal, kus tal Neme arvates ei olnud õigust merele minna.

„Saadame tõpra vangi. Istub paar kuud ära, kuni naine ja lapsed haavu ravivad. Aga kui sinikad on kadunud, pääseb sitapea välja. Ja siis hakkame jälle pihta. See on õudselt masendav, Trond Anton.”

Prefekt võpatas, kui Fredrik teda eesnime pidi nimetas. Millalgi olid nad töötanud koos korrakaitse osakonnas. Äkki on temas veel kübeke kollegiaalsust?

„Beier.” Neme nägu oli nagu surnumatjal, kellele on külma tehtud.

„Kas te räägiksite Kossiga?” käis Fredrik peale.

„Politseijõudude prioriteedid on politseinõuniku valdkond. Te teate seda.”

„Kas poetaksite talle sõnakese?”