Читать книгу Kalypso - Ingar Johnsrud - Страница 7

Praegu

Koos sügisega saabus vihm, koos vihmaga tuul, ja tuul tõi lehed.

Ometi ta ei lõpetanud. Kaltsudes poolearuline tosserdas eemal hauakivide vahel ja rehitses. Tõmbas nüride rehapulkadega läbi sügispruunide leheräbalate. Harutas lehed käega lahti ja pistis prügikotti, mida ta kaasas vedas.

„Hale,” pomises mees, kelle nimi oli Mikael Morenius. Kullaläikeline koni sisises asfalti tabades. Mikael astus sellele peale ja täheldas ärritatult, et vesi on nahkkingadesse tunginud.

Sammud, mis tulid tema selja taga üle parkla, olid lühikesed ja lohisevad, ja neid katkestas järsk köhahoog. Mikael keeras näo tulija poole. Vanem jässakas mees, kes toetus auto, päevinäinud sinise Fiati katusele ja rögastas taskurätikusse. Mikael ootas, kuni kärisev köha järele andis, ja läks mehe juurde. Sirutas käe.

Mees üksnes vahtis teda. Võttis Mikaeli elutu käe pihku. Seejärel istusid nad lumivalgesse BMW-sse.

„Tšjort,” mühatas vanamees kähedalt ja tõstis taskurätiku nina ette, kobades aknanuppu. „Milline hais,” ütles ta. Vene aktsent oli tugev.

„Ma suitsetan autos,” ütles Mikael.

„See mind ei häiri.”

„Siis ilmselt kassipojad.”

Mikael keeras pisut võtit, nii et aken kuuletus ja liugles lahti. Tema eriti lõhna ei tundnud. Lõhnameel kadus siis, kui arstid tal käsivarre amputeerisid. Keegi ei osanud talle seletada, kuidas need kaks asja omavahel seotud on.

Venelane jättis lahti vaid peenikese prao.

„Üks kass kasutas mu kapotialust sünnitusmajana. Pojad kõrbesid mootoriplokki kinni,” selgitas Mikael.

Alles siis, kui salongituli kustus, tõmbas venelane põuetaskust ümbriku. „Olge hea,” ütles ta. „Tõend selle kohta, et ma räägin tõtt.”

„Tõend,” kordas Mikael ümbrikku vastu võttes.

Ta võttis sellest oma kunstkäega kohmakalt kinni, nii et midagi kukkus ümbrikust välja. See tundus käes raske. Ta silitas sõrmeotsaga rubiine. Koputas küünega säravat kuldraami. Pardisüda. Le Coeur de Canard.

Viivuks jäid nad niiviisi istuma ja vaatlema pilvede rändu silmapiiril. Üksildase mehe väsimatut võitlust sügisega. Noogutades ulatas Mikael telefoni venelasele.

„Ta ootab.”

Vana ohvitser avas autoukse ja väljus. Kuni ta rääkis, riputas Mikael ehte kaela. Ajas end istmel sirgu, et tajuda keti raskust. Külma metalli ja kalliskive rinnal. Kuldkett sobitus kaelalülide vahele. Lõpuks ometi.

Venelane köhis raginal, kui autosse istus. „Nii et sellega ei lähe kaua?”

Mikael raputas pead. „Kui te jutt peab paika ... Siis olete päästnud paljude elu.” Hääl muutus asjalikuks. „Me ei jää teile võlgu.”

BMW sõitis ära ja mees haudade vahel lõpetas rehitsemise. Tõstis prügikoti üles ja kallas lehed maha. Pistis seejärel käe kotti. Võttis sealt midagi. Jääkirve. Vihmapiisad pärlendasid terasel. Kuni ta Fiati luku kallal õiendas, kordas ta pominal teise auto numbrit.