Читать книгу Kalypso - Ingar Johnsrud - Страница 14

Kanalisatsioonimees seisis parklas valmis, et neid vastu võtta. Uduvihmas ja esilaternate valgel andsid kombinesooni helkurid talle särava pühapaiste. Jumalikku välimust rikkusid ainult šnautserivurrud, mis sulasid ühte ninast turritava padrikuga.

Kõrvalkrundil seisid treileri- ja bussiromud, katus maha lõigatud. Ümbruskonnast kerkis õli- ja roostehaisu.

„Maaomanik teatas. Niimoodi me laiba leidsimegi,” ütles mees ennast tutvustamata.

Fredrik jäi seisma ja nende ees nõos paikneva tööstuspiirkonna poole vahtima. Läbi udu nägi ta, et kontorihoone aknad on pimedad. Kontor asus paari korvpalliväljaku suuruse asfalteeritud platsi ühes otsas ja teises asus värvimata laineplekist viilhall, mille usteks olid mustad lükandluugid. Luukidele olid maalitud numbrid ühest neljani.

Keset platsi vedeles kanalisatsioonikaevu kaas, mis oli asfaldiaugult kõrvale veeretatud, ja vormiriides politseinikud piirasid ala juba tõkkelindiga.

Vunts näitas aukliku asfaldiriba poole ja traavis nende vahel, rääkides parinal. Tal oli käes pikk metallkonks. See kolksatas iga sammu järel vastu maad.

„Rotid,” haugatas ta. „Nii kuradi palju. See äratas omaniku tähelepanu. Rotid ja lehk.”

Kui nad olid nõkku jõudnud, nägi Fredrik, et kontorihoone teist poolt kasutati laohoonena. Väljas seisis sadu hüljatud kontoritoole, kirjutuslaudu ja riiuleid. Mööblile laotatud present oli täis vee- ja lörtsilohke.

Kanalisatsioonimees sügas kaanekonksu käepidemega põske.

„Siin paistab kõik suht mahajäetud. Kui rotte poleks old, siis ... Ma’i usu, et keegi ta oleks leidnud.”

Seal, kus tõkkelint tee sulges, seisis teine mees, seljas samasugune kollamust kombinesoon, ja andis politseinikule ütlusi. Ta oli näost plass.

Isehakanud teejuht ulatas Fredrikule taskulambi.

„Pole just meeldiv vaatepilt,” ütles ta ja näitas kaevu poole.

Fredrik lipsas lindi alt läbi ja astus ligi. Kummardus kaevu kohale ja näitas valgust.

Vaatepilt ei olnud meeldiv.