Читать книгу Kalypso - Ingar Johnsrud - Страница 17

Talle antud tassi põhjale oli jäänud lahustuva kohvi triip. Väljaspool tema väikest kabinetti plagisesid ribakardinad vastu piitu, aga ruumis oli õhk lämbe.

„Mul on kahju inimestest, kes tunnevad süüd,” lausus Fredrik aegamisi.

„Ted Bundy,” ütles politseipsühholoog.

„Mida?”

„See, mis sa just ütlesid. „Mul on kahju inimestest, kes tunnevad süüd.” See on sarimõrvar Ted Bundy tsitaat.”

„Ah nii. Mul ei ole aimu, kust ma selle võtsin.”

Fredrik vahtis lihavat meest, kes istus teisel pool klaaslauda nagu kukk õrrel. Pärast lahanguarsti juures käimist oleks Fredrik tahtnud pigem koju minna. Aga prefekt Neme oli kõigutamatu. Regulaarsed kohtumised psühholoogiga. Ei mingeid veidraid hobisid, mis hõlmaksid kääre, paberit või silmi. Ajussorkija selja taga seinal moodustasid kolm punast ja üks läbipaistev rõhknael ristküliku.

„Sa oled Hemingway maha võtnud?”

„Paljud avaldasid meelepaha.”

Kui Fredrik seal viimast korda käis, oli seinal plakat, kus ameerika kirjanik poseeris kaheraudse jahipüssiga.

„Sa mainisid süüd,” ütles psühholoog.

Kui on kahju inimestest, kes tunnevad süüd, siis on kahju Fredrik Beierist. Palju aastaid tagasi oli ta olnud ühel suvepäeval Frikiga kodus. Ta jättis poja üksi, et minna nurgapoodi, kuni väikemees magab. Ja kiskus ukse paanikas lahti, kui suitsu välja tuprus. Ta hüppas kolmanda korruse põlevast korterist alla, elutu keha kätel. Ta tundis Friki pärast süüd. Ta tundis end süüdi abielu purunemises ja selles, et ta ei suutnud hoolitseda pärast tulekahju kahe allesjäänud lapse eest. Tundis end süüdi, et ta oli lasknud süütundel hävitada elu, mida ta oleks pidanud elama.

Oli ka teisi sõnu. Häbi. Hirm. Mannetus. Jõuetus. Egoism. Lein.

Psühholoog sügas ennast lõualottide vahelt.

„Nii et see on kena seletus? Kolmeteistkümne aasta tagune trauma, mis sulle ühel päeval hambad sisse lõi? Sa olid purjus, taskus olid tabletid, ja otsustasid kõigega hüvasti jätta? Been there, done that, kas nii või?”

Fredrik kehitas õlgu. See seletus oli niisama hea nagu iga teine.

Psühholoog hõõrus sõrmeotstega laupa ja laskis neil seejärel teha ringi ümber kiiru. Seal kahmas ta pihku paar õhukest poolpikka kahlu. Mängis oma sorakate juuksetuttidega.

Lõpuks käis vaikus politseinikule üle jõu.

„Pilt on kindlasti keerulisem, kui võiks arvata. Töö. Kooselu. Rohud, need tabletid, mida ma viimasel aastal olen neelanud ...”

Ta triikis põlvi. „Sorry. Nüüd istun siin ja vingun.”

„Jah,” vastas psühholoog. „Politseimaja kohv on nii jälgi maiguga, et ma pean jooma teed. Ja tee teeb mul kõhu lahti. Palk on naeruväärne ja ma pean päevast päeva kuulma, kuidas täiskasvanud mehed, politseinikud, istuvad seal diivanil ja hädaldavad. Need on selle töö kitsaskohad.”

Paistis, nagu tahaks ta tõusta. Aga mõtles siis ringi, nii et tool ta otsuse üle kiunatas.

„Kogu see hala paneb seintel värvi lipendama. Kas tead, mis nad ülikoolis psühholoogiatudengitele õpetavad? Ärge nõu andke, ütlevad nad. Aidake patsientidel endil niikaugele jõuda, et nad taipaksid, mis on neile hea. Bullshit, ütlen ma. Nii et siin on minu nõuanne. Mine mõnda koori laulma. Viska elukaaslane välja ja maga bossi naisega. Ehita otsast lõpuni auto valmis või koo kampsun.”

Psühholoog kummardus laua kohale ja napsas tassist teepaki. Laskis selle patsti lauaklaasile, nii et pruun vedelik laiali valgus.

„Pole vahet, mida sa teed. Peaasi, et see tunduks mõttekas. Kas sa tõesti arvasid, et need tabletid su päästavad? Kahju küll, mu poiss. Pead oma töö ise ära tegema.”

Fredrik turtsatas. „Sinust ei ole just palju abi. Kas mu mälu tuleb tagasi?”

„Kust mina tean,” ütles psühholoog ja mõmises. „Mõnel tulevad mälestused märkamatult tagasi. Teisel on need igaveseks kadunud. Kuigi nad on siin sees,” ütles ta ja koputas jämeda sõrmega vastu pead. „Aju ei unusta midagi. Sina unustad.”

Ta pidas väikese pausi, et jätta oma tabav ütlus meelde, ja jätkas.

„Ma soovitan sul otsida ankrukohta. Midagi sellest õhtust, mis teeks laeka lahti. See võib olla lõhn. Näiteks heli, mõni meloodia või foto. Inimesed pildistavad ju lakkamatult. Midagi sellist. See võib udu hajutada.”

„Aitäh,” ütles Fredrik ja näitas psühholoogi taha seinale. „Seal peaks midagi olema. Või võta rõhknaelad ära. Nii ei ole ilus.”

Psühholoog ei teinud teda kuulma. „Kui sa tõesti tahad mäletada,” ütles ta. „Ega meel ilma põhjuseta lukku ei lähe. Su aju on sinust targem.”