Читать книгу Kalypso - Ingar Johnsrud - Страница 13

„Ma saan aru, et keegi on käinud pühale isale keelt kandmas?”

Ruumi teisest otsast kostis bariton ja kirjutuslaudadele laskuv vaikus rääkis Fredrikule selget keelt, et tema eesmärk on saavutatud. Politseinõunik Sebastian Koss lonkis läbi vägivallaosakonna avakontori ja viskas toimiku turjaka mehe ette, kel oli kortsudest küntud nägu ja hall siilipea. Kõik jõllitasid.

„Franke! Heitke pilk peale. Ma tean, et teil on palju tegemist. Aga meie armas Fredrik Beier, kes on saabunud äsja salapäraste haiguslehtede maalt, on käinud kellelgi perset lakkumas.”

Sebastian Koss osutas oma maniküüritud sõrmeküünega ülemise korruse poole. Franke silmad lõid kurjalt kiiskama.

Vägivalla- ja seksuaalkuritegude osakonnal oli harilikult kaks ülemust. Politseinõunikud Synne Jørgensen ja Sebastian Koss. See oli osakonna kahe näoga Janus. Synne oli roninud üles mööda ametiredelit. Ta oli kolleeg, sõber ja sõbralik ülemus ning teadis väga hästi, kust ta tulnud on. Aga Synne oli ka auahne ja kui ta tahtis kõrgemale ronida, pidi ta juuraõpingud lõpetama. Alles jäi Koss. Ebasümpaatne laevandusmagnaadi pärija, ennasttäis mees ja erakordselt hea jurist. Ta põlgas Fredrikut täpselt samuti, nagu Fredrik teda.

Nõunik läks edasi Fredriku ja Andrease poole, kes istusid ruumi teises otsas. Minnes võttis ta seljast tumesinise rätsepaülikonna pintsaku, tegi mansetinööbid lahti ja kääris käised üles. Kui ta lõpuks kohale jõudis, tõstis ta käe ja hoidis seda võbistades rinna ees.

„Kas jälle närvid,” sosistas ta. Tema hoolitsetud kulmud läikisid.

„Koss?” Andreas oli püsti tõusnud. „Keri põrgusse.”

Sõber lihtsalt pidi vastu andma. Alati. See tegi temast politseimaja lakkamatus auastmemängus kerge saagi. Fredrik põrnitses talle otsa ja raputas pead. Mida enam draamat, seda rohkem tähelepanu. Ainult Andreas teadis, miks Fredrik oli töölt eemal olnud. Ta oleks tahtnud, et see olekski nii jäänud.

Koss ainult naeratas. Ilmselt oli tal trumpäss varrukas.

„Kui te olete kannatavate naiste ja laste aitamiseks liiga head, siis veevärgi kanalisatsioonivalve leidis ühest Kjelsrudi kaevust laiba. Minge kohale.”

Liiklus seisis samahästi kui paigal, kui nad ootasid, et põhja poole sõitmiseks E6-le pääseda. Sagarad läksid üle jäävihmaks, kui nad Oslo-katlast välja jõudsid, ning tee oli salakaval ja libe. Samasuguseks muutus ka meeleolu, niipea kui Andreas Sebastian Kossi sarjamise lõpetas.

„Noh ...?”

„Pole hullu,” ütles Fredrik, et saada sellega ühele poole. „Mind vaevab see, et ma midagi ei mäleta.”

„Aga ... kas sa plaanisid ...” Andreas ei üritanudki enam sõnu leida. Tõmbas käega läbi hallide lokkide ja seejärel väikese peene sõrmega üle kõri. „... kui me sel õhtul koos olime? Söömas käisime?”

Andreas lülitas vilkurid sisse ja reastus ümber bussirajale.

„See ei ole võib-olla minu asi, aga ... Sa jõid päris kõvasti. Kas sul ongi kombeks ringi käia, taskud täis valuvaigisteid?”

Andreas küsis seda talle otsa vaatamata. Fredrik toetas pea küljeaknale. Silmitses oma hingeauru, mis kattis klaasi ja haihtus. Kattis klaasi ja haihtus.

Tegelikult oli asi nii, et vahel läks tal neid tablette vaja. Kuigi plahvatusarmid olid ammugi paranenud, käisid tal ikka veel valuhood. Õlast rinda ja piki jalga alla. Pulss kiirenes, ta kattus külma higiga ja hakkas hingeldama. Muidugi ta teadis, et valu ei ole ehtne. Muidugi ta teadis, et tablettide pakutud leevendus leevendab vaid meelt. Ta sai aru, et tabletid ei olnud mõeldud niiviisi kasutamiseks. Aga nii see oli. Ja sel põhjusel oligi tal tavaliselt paar tabletilehte taskus.

Aga see ei olnud kellegi asi. Ka mitte Andrease.

„Ma ei taha sellest rääkida,” vastas Fredrik.

Edasine teekond möödus vaikides. Peagi jõudsid nad Groruddaleni tööstuspiirkonda. Seal oli pilvitus nii raske, et nad ei näinudki peaaegu laugel orunõlval kõrguvaid korrusmaju. Migrantide, hambaarstiõdede, hooldustöötajate ja kõigi teiste kodud, kelle galopeerivad eluasemehinnad olid sinna pagendanud. Ühiskonna masinavärgi imepisikesed hammasrattad. Ja päris palju küllap ka neid, kes masinavärki liiva puistasid. Seal said kelmidest röövlid, pisidiileritest narkokullerid ja kiusajatest tapjad. Groruddalen.

„Sihukesed mäluaugud ... äkki ei ole see päriselt kadunud? Äkki tuleb see sul ühel päeval meelde?”

„Jah,” vastas Fredrik ja keeras pea kolleegi poole. „Arst ütles jah midagi sellist.”

Andrease laubale oli ilmunud korts.