Читать книгу Emotsioonid. Inimkonna suurim sõltuvus - Ingvar Villido - Страница 5

Räägin sellest, kust need kirjeldused pärinevad, mida ma sinuga kavatsen jagada. Et sa mõistaksid, mille alusel ma väidan, et muutes enda sisemaailma muutub kõik ülejäänu iseenesest.

Jagan sinuga üht vana lugu: Inimesed avastasid, et jumal räägib nendega läbi taipamise, andes vastuseid nende küsimustele. Muidugi esitasid nad küsimusi kõiksuguste asjade kohta, kuid aja jooksul said nii palju vastuseid, et ei saanud erinevate teadmiste hulgaga enam hakkama. Nii sattusid nad segadusse, millega kaasnes teadmiste allika unustamine. Keskendumine varem saadud teadmistele muutus olulisemaks tegevuseks kui vahetu taipamine. Selle tulemusel jäi iidne teadmiste allikas üha enam tahaplaanile, asendudes meelde jäetud ülestähendustega tõeväärtusega teadmistest – sellisel viisil kujunes usk mõistusesse. Info talletati keeles, alguses suulise, siis kirjakeele abil. Teadmiste allikas jäi küll tahaplaanile, kuid avaldus vahetevahel endiselt selgete taipamishetkede näol.

Inimkond kasutab täna, sest eilset inimest ei ole, iga päev talletatud infot, millel lõviosas puudub taipamise ehedus. Jõudnud iga inimeseni kellegi teise kujundatud ajaloolis-kultuurilise pärandina, on see läbi õppimise saanud uskumuseks.

Kui tihti sa endalt küsid – miks asju tehakse just nii? Miks meil on sellised väärtused ja uskumused? Vastuseks võib olla – igal ühel on oma tõde. See aga toob välja tõsiasja, et me ei tunnegi hulka loodusseaduseid, mis ometi juhivad iga inimese elu algusest lõpuni. Loodusseadused on ju konkreetsed ja nendesse suhtumine nende toimimist ei muuda. Nad loovad meie elu otsast lõpuni. Miks me oleme tegelikkusest nii võõrdunud, kus on viga? Viga on hariduses, mis kujundab usku mõistusesse. Iga inimese usu kantsiks on tema mõistus, mille väljenduseks on keel.

Talletatud teadmine ei ole enam ehe, täpselt nii nagu ka meenutus toimunust või ettekujutus tulevikust. Kui palju sa mõtled realistlikult? Proovi vastata ausalt.

Selgitan teadasaamise mehhanismi jadana.

On allikas, mis annab taipamist ja muidugi on küsimuse esitaja, kes saab vastuse. On vastust üles kirjutav mehhanism ja üleskirjutust lugev osa. Üleskirjutus ja taipamine on teadmisena aga erinevad. Üleskirjutav osa on mälu, seda lugev osa mõistus. Juhul kui tegelikkuse kirjeldamisel lugevat osa ei kontrollita, moondub tahes-tahtmata tegelikkus ja me isegi ei tea seda. Kontrollimatu ehk teadvustamatu mõtlemine ongi usk. Usk toodab enamiku vigu, mille eest tuleb aga endal vastutust kanda.

Iga inimene on õpetatud uskuma temasse talletatud infot nagu see oleks tõde. Mõeldes, lugedes, kirjutades ja rääkides juhtub tihti, et me justkui teaks täit tõde. Kuid kui seejuures puudub taipamine, kas see ikka on tõde, võib pigem kahtlusteta eeldada, et siin on mängus kõige ehedam usk.

Täna käsitleb inimene nii usku kui taipamist võrdväärsetena ehk taipamist ei peeta mõttest olulisemaks. Taipamine on üldse harv nähtus inimeste eludes. Millal sa viimati midagi taipasid? Mõte domineerib tegelikkuse üle, luues samas illusiooni tegelikkusest, milles väga harva kaheldakse. See muide tekitabki elus raskusi ja probleeme.

Aegade jooksul küsimustele kogunenud vastused moodustavad kogu inimkonna teadmised. Kõik, mida me täna teame, on ühel või teisel viisil pärit samast allikast. Taipamise allikast.

Mida on selleks vaja, et tekiks küsimus? Ilmselgelt vähemalt kahte või enamat asja, mille vahel valides esitada oma küsimus. Küsimust ei saa kunagi esitada, kui pole teist asja. Ehk vähemalt kaks asja peab alati olema. Neid tuleb eristada, omavahel võrrelda, teadvustada ja esitada küsimusi. Selles ei ole midagi uut, kuid need tingimused peavad olema täidetud. Ilma selleta pole võimalik taipamist saada. Just seda meetodit kasutades sain ka mina mulle olulised vastused.

Kust tuleb taipamine, seda ei tea keegi, aga keegi ei oska seda ka ise „teha”. See tuleb. Uurides taipamist kui fenomeni, mitte taibatut, võib avastada, et see on juhtunud iga inimesega. Siit võib järeldada, et protsess on kõigi jaoks üks ja seesama, kuid info, mida taipamise kaudu saadakse, on erinev ja individuaalne. Nii jõuamegi kõige iidsema teadmiste allikani, mille kohta keegi midagi ei tea. Ei vanust, ulatust, kuju ega vormi. Ilmselgelt on see olnud olemas juba enne meid. Teisiti ei ole mõeldav. Kõik, mida me täna inimkonnana teame, pärineb tegelikult sellest allikast. Huvitav, milliseid teadmisi seal veel võiks olla?

Inimesed on küsinud küsimusi juba kaua aega enne meid. Räägitakse, et kõige iidsem kultuur oli olemas umbes 18 tuhat aastat tagasi ja asus India territooriumil. Seda tõestavad uusimad arheoloogilised uuringud. Ookeanipõhjast, mis on olnud veega kaetud tuhandeid aastaid, on leitud jälgi väga kõrgest tsivilisatsioonist, mis õitses enne viimast jääaega. Iidseimast kultuurist jäänud objekte on mujalgi maailmas. Megaliidid näiteks osutavad kaugeima mineviku tundmatutele tarkustele. Juba siis olid inimkonna käsutuses teadmised, mis võimaldasid kõrgkultuuri olemasolu. Kui selliselt arutleda teadmiste saamise ja kogunemise üle, siis kes teab, kui palju aega oli vaja enne, kui nii võimsaid oskusi omanud kultuurid võisid tekkida.

IIdsetes pärimustes räägitakse, et India lõunaosa, kus tänini elavad ajalooliselt tamilid, ei ole olnud kunagi vee all. Sealne tsivilisatsioon on saanud katkematult areneda koos tõusude ja mõõnadega ilmselt kõige pikemat aega Maa ajaloos. On teada, et Indiasse sisenesid põhjast aarjalased, kes võisid olla suurele looduskatastroofile järgnenud jääaja põgenikud. Pärimus kirjeldab, et nad surusid tamilid tänapäeva India lõunaossa ja asusid ise põhjapoolsetele territooriumidele, aga nende migratsioon ei olnud vägivaldne.

Meieni on jõudnud nendes kultuurides säilitatud tohutud teadmised. Olen kuulnud, et enamus alusteadmistest matemaatikas, astronoomias, geomeetrias, meditsiinis, loodusteadustes jm on sealt pärit. Ka joogateadmised.

Jooga on teadus, mis on oma olemuselt alati olnud uuriv ja rakenduslik. Joogid uurisid loodust ja inimest, nende omavahelist vahekorda, sõltuvusi, mõjusid, võimalikkusi – erinevate protsesside loodusseaduslikke reeglistikke. Mida enam nad teada said, seda sügavamale nende uuringud ulatusid. Näiteks uurisid joogid iseenda olemust ehk paika, kust tulevad taipamised. Aga ka teisi silmaga nähtamatuid protsesse, kasutades selleks eristamist, teadvustamist ja taipamist. Paljud nende iidsete uurijate taipamised on hiljem kirja pandud, enne seda aga edastati neid õpetajalt õpilasele suuliselt.

Aegade jooksul on paljud joogalikud avastused kas kadunud või ei saada neist enam praktiliselt lõpuni aru ja seega ei ole teadmised enam kasutatavad. Kui tänapäeval öeldakse hinduism, siis peetakse silmas usku. Kuid äkki on hoopis nii, et usk tekkis praktiliste teadmiste teoreetiliseks dogmaks muutumise tõttu. Või otsese õpilasjärgnevuse katkedes vaatleja toimuvast mitte arusaamise tõttu. Usk tekib alati siis, kui sisu ei taibata. Tegelikult näeb seda tänapäeval igal pool.

Arvatavasti olen ma üks vähestest õnnelikest, kellele on osaks saanud iidseid teadmisi taas taibata ja disainida tänapäeval taaskasutatavateks. Nagu ma eelpool mainisin, otsisin ma lahendusi enda probleemidele, kuid leidsin lahendused meile kõigile.