Читать книгу Ootamatu võimalus - J. K. Rowling - Страница 10

Ehkki Pagfordi delikatessipood avati alles pool kümme, oli Howard Mollison varakult kohale tulnud. Ta oli kuuekümne nelja aastane erakordselt tüse mees. Suur rasvapõll rippus nii madalal tema reite kohal, et enamik inimesi mõtles talle esimest korda pilku heites otsemaid tema sugutile, arutades, millal ta seda viimati nägi, kuidas ta seda peseb, kuidas tal õnnestub sooritada akte, milleks suguti on ette nähtud. Osalt seetõttu, et tema füüsis tekitas selliseid mõttejadasid, ja osalt tänu heale suuvärgile suutis Howard peaaegu ühtviisi kohmetust tekitada ja relvituks teha, nii et kliendid ostsid esimesel poeskäigul peaaegu alati rohkem, kui olid kavatsenud. Ta latras tööd tehes lakkamatult, üks töntsakate sõrmedega käsi sujuvalt lihaviilutajat liigutamas, nii et siidpeened singilõigud viilutaja alla tsellofaanile langesid, ümmargused sinisilmad alati pilgutuseks valmis, topeltlõug lahedast naerust võdisemas.

Howard oli endale töörõiva kavandanud: valge särk, jäik tumeroheline puldanpõll, koortriidest püksid ja kütimüts, millesse ta oli pistnud mitu kalamehelanti. Kui kütimüts kord oligi naljana mõeldud, polnud see ammu enam nali. Iga tööpäeva hommikul asetas Howard personali tualettruumi väikese peegli ees selle tõsiselt ja ülitäpselt oma tihedatele hallidele lokkidele.

Poe avamine hommikuti pakkus Howardile alati rõõmu. Talle meeldis poes ringi liikuda, kui ainsaks heliks olid vaikselt surisevad külmkambrid, talle pakkus rõõmu selle kõige elluäratamine: tulede põlemapanemine, aknakatete ülestõstmine, kaante pealtvõtmine paljastamaks külmleti aardeid: kahvaturohelisi artišokke, oonüksmusti oliive, kuivatatud tomateid, mis kügelesid ürtidest kirjatud õlis nagu rubiinikarva merihobukesed.

Sel hommikul aga segunes Howardi naudingusse kärsitust. Tema äripartner Maureen oli juba hiljaks jäänud, ja nii nagu varem Miles, kartis ka Howard, et keegi jõuab sensatsioonilise uudise teatamisel temast ette, kuna Maureenil polnud mobiiltelefoni.

Ta seisatas võlvkäigu juures; see oli äsja raiutud seina, mis eraldas delikatessipoodi ja vana kingakauplust, millest pidi peagi saama Pagfordi uusim kohvik, ja kontrollis paksu läbipaistvat tööstuskilet, mis ei lasknud tolmul delikatessipoodi langeda. Nad kavatsesid kohviku avada enne lihavõtteid, et ahvatleda edelakrahvkondadesse reisivaid turiste, kelle jaoks Howard täitis igal aastal vaateaknad kohaliku siidri, juustu ja õlgkaunistustega.

Kelluke tema selja taga helises ja ta keeras ringi, paigatud ja toestatud süda erutusest põksumas.

Maureen oli kuuekümne kahe aastane kleenuke ümarate õlgadega naine ja Howardi algse partneri lesk. Kühmus kehahoid tegi naise palju vanemaks, kui ta oli, ehkki ta üritas iga hinna eest nooruse külge klammerduda: värvis juuksed süsimustaks, riietus erksatesse värvidesse ja vankus mõistusevastaselt kõrgetel kontsadel, mille ta poes Dr Scholli sandaalide vastu vahetas.

„Hommikust, Mo,” ütles Howard.

Ta oli otsustanud teadet kiirustamisega mitte ära rikkuda, aga peagi pidid kunded tulema ja tal oli nii mõndagi öelda.

„Uudist kuulsid?”

Naine tõmbas kulmu küsivalt kipra.

„Barry Fairbrother on surnud.”

Maureenil vajus suu lahti.

„Ei! Kuidas?”

Howard koputas oimule.

„Miski läks rikki. Ülemisel korrusel. Miles oli seal, nägi kõike pealt. Golfiklubi parklas.”

„Ei!” kordas naine.

„Surnud mis surnud,” ütles Howard, nagu toimuks suremine järk-järgult ja Barry Fairbrotheri surm oleks lõplik.

Maureeni erkpunaseks värvitud suu oli lõdvalt lahti, kui ta risti ette lõi. Tema katoliiklase kombetäitmised lisasid sellistele hetkedele alati maalilisust.

„Miles oli seal?” kraaksatas Maureen. Naise madalas endise suitsetaja hääles kõlas ihk kuulda igat pisiasja.

„Äkki paned kannu tulele, Mo?”

Howard võis naise piina siiski mõne minuti võrra pikendada. Maureen loksutas kiiruga Howardi juurde naastes kuuma teed oma käele. Nad istusid koos leti taha kõrgetele puutaburettidele, mille Howard oli sinna vaikushetkede tarvis pannud, ja Maureen jahutas põletada saanud kätt oliivide juurest haaratud jääpeotäiega. Koos võtsid nad läbi tragöödia tavapärased küljed: lesk („ta on omadega läbi, Barry oli tema elu sisu”), lapsed („neli isata teismelist; milline koorem”), surnu suhteline noorus („ta polnud ju Milesist eriti palju vanem, ega”); ja viimaks jõudsid nad tõelisse lähtepunkti, mille kõrval kõik muu oli sihitu uitamine.

„Mis nüüd saab?” küsis Maureen Howardilt ahnelt.

„Ahaa,” vastas Howard. „Nojah. See ongi küsimus, eks ole. Meil on ajutiselt vaba koht, Mo, ja see võib paljugi muuta.”

„Meil on …?” küsis Maureen, kartes, et tal jäi midagi olulist kuulmata.

„Ajutiselt vaba koht,” kordas Howard. „Nii seda nimetatakse, kui volikogus koht surma tõttu vabaneb. Korrektne termin,” lisas ta õpetlikult.

Howard oli vallavolikogu esimees ja Pagfordi esikodanik. Tema ameti juurde kuulus kullatud ja emailitud ametikett; see puhkas nüüd tillukeses seifis, mille Howard ja Shirley olid seinakapi põhja paigaldanud. Kui vaid Pagfordi ringkond saaks linnaõigused, võiks ta end linnapeaks nimetada; kuid ta oli seda tegelikult niigi. Shirley oli selle täiesti selgeks teinud volikogu kodulehel, kus esikodaniku ketiga uhkustava naeratava ja õitsva Howardi pildi all sedastati, et ta võtab meeleldi vastu kutseid kohalikele üritustele ja äriettevõtmistele. Vaid mõni nädal tagasi oli ta kohalikus algkoolis jalgrattalube jaganud.

Howard rüüpas teed ja ütles naeratades, et pinget leevendada: „Fairbrother oli nadikael, pea meeles, Mo. Ta võis tõeline nadikael olla.”

„Oi, ma tean,” vastas naine. „Ma tean.”

„Ma klaariksin seda asja temaga, kui ta elus oleks. Küsi Shirley’lt. Barry võis käituda nagu alatu nadikael.”

„Oi, ma tean.”

„Noh, eks me näe. Eks näe. Küllap nüüd on see kõik lõppenud. Pea meeles, et kindlasti ei tahtnud ma niimoodi võita,” lisas Howard sügavalt ohates, „aga kui Pagfordi huve … kogukonna huve silmas pidada … siis polegi see nii halb …”

Howard heitis pilgu käekellale.

„Peaaegu pool, Mo.”

Nad ei jäänud avamisega kunagi hiljaks ega pannud kunagi poodi liiga vara kinni; äri aeti templi rituaale ja reegleid silmas pidades.

Maureen vaarus ukse juurde, et see lukust lahti keerata ja aknakatted üles tõmmata. Väljak hakkas jõnkshaaval paistma, sedamööda kuidas rulood üles tõmmati; see oli maaliline ja korras suuresti tänu nende omanike ühistele jõupingutustele, kelle valdused selle ääres seisid. Hooneid kaunistasid lillekastid, rippkorvid ja lillepotid ning taimed istutati kokkulepitud värvides igal aastal uuesti. Must Munk (üks Inglismaa vanimaid kõrtse) seisis väljaku teises servas Mollisoni ja Lowe’ vastas.

Howard käis tagaruumi vahet, tõi pikki neljakandilisi vaagnaid värskete pasteetidega ning asetas need koos kalliskivina läikivate sidrunilõikudest ja marjadest kaunistustega osavalt klaasletti. Veidi ähkides pingutusest, mis oli järgnenud nii pikkadele varahommikustele jutuajamistele, pani Howard viimase pasteedikarbi ära ja seisatas viivuks, et silmitseda väljaku keskel seisvat sõjas langenute mälestusmärki.

Pagford oli sel hommikul väga ilus ja Howard tundis ülevoolavat rõõmu nii iseenda kui ka kodualevi üle, mille juurde ta kuulus – nii nagu tema seda nägi – otsekui tuikav süda. Ta oli siin, et seda kõike endasse ahmida: läikivmusti pinke, punaseid ja lillasid õisi, päikesepaistet, mis kuldas kiviristi tippu – ja Barry Fairbrother oli läinud. Ootamatus pöördes, mis oli aset leidnud sõjatandril, kus tema ja Barry olid nii kaua vastamisi seisnud, oli raske mitte näha kõrgema võimu sekkumist.

„Howard,” ütles Maureen teravalt. „Howard.”

Üks naine tuli pika sammuga üle väljaku: kõhn, tõmmu, tumedapäine, vihmamantliga naine, kes vahtis oma saapaninasid.

„Mis sa arvad, kas ta …? Kas ta on kuulnud?” sosistas Maureen.

„Ma ei tea,” vastas Howard.

Maureen, kes polnud ikka veel mahti saanud oma Dr Scholli sandaale jalga panna, oleks äärepealt pahkluu ära nikastanud, kui kiiruga akna juurest taganes ja leti taha ruttas. Howard astus aeglaselt, majesteetlikult, et kassas koht sisse võtta otsekui suurtükiväelane, kes postile asub.

Uksekell kõlises ja doktor Parminder Jawanda lükkas delikatessipoe ukse lahti, kulm ikka veel kortsus. Ta ei teinud Howardist ja Maureenist väljagi, vaid sammus otseteed õliriiuli juurde. Maureen jälgis teda süüvinult ja ainiti nagu põldhiirt passiv kull.

„Hommikust,” ütles Howard, kui Parminder leti juurde astus, pudel käes.

Doktor Jawanda vaatas talle harva silma, olgu volikogu istungitel või siis, kui nad kiriku ees kokku said. Howardit lõbustas alati naise võimetus oma vastumeelsust varjata; Howardi muutis see joviaalseks, eriliselt galantseks ja viisakaks.

„Polegi täna tööl?”

„Ei,” kostis Parminder käekotis sorides.

Maureen ei suutnud end pidada.

„Kohutav uudis,” ütles ta käheda karuse häälega. „Barry Fairbrotherist.”

„Mm,” tegi Parminder, kuid küsis siis: „Mida?”

„Barry Fairbrother,” kordas Maureen.

„Mis temaga on?”

Parminderi Birminghami hääldus oli pärast kuutteist Pagfordis elatud aastat ikka veel tugev. Pikk püstvagu kulmude vahel andis talle pineva ilme, mis jättis mõnikord pahura, teinekord keskendunud mulje.

„Ta on surnud,” sõnas Maureen aplalt teise morni näkku vaadates. „Eile õhtul. Howard just äsja ütles mulle.”

Parminder seisis täiesti liikumatult, käsi käekotis. Siis pöördus tema pilk Howardile.

„Kukkus golfiklubi parklas kokku ja suri,” ütles Howard. „Miles oli seal, nägi pealt.”

Möödus veel mõni viiv.

„Kas see on nali?” küsis Parminder, hääl kalk ja kõrge.

„Muidugi pole see nali,” vastas Maureen omaenda nördimust nautides. „Kes sellise asjaga nalja teeks?”

Parminder pani õlipudeli kolksatades klaasletile ja sammus poest välja.

„No nii!” ütles Maureen halvakspanust joobudes. „„Kas see on nali?” Kena küll!”

„Šokk,” ütles Howard elutargalt, vaadates, kuidas Parminder taas üle väljaku läheb, vihmamantel laperdamas. „See naine on niisama rööpast väljas kui lesk. Kuule,” lisas ta ja sügas loiult rippkõhtu, mis alailma kiheles, „oleks huvitav näha, mida ta …”

Howard jättis lause katki, kuid sellest polnud lugu: Maureen teadis täpselt, mida mees silmas peab. Vaadates, kuidas volikogu liige Jawanda nurga taha kaob, mõtlesid mõlemad ootamatult vabanenud kohale; ja nad ei näinud seda kui tühja kohta, vaid kui mustkunstniku taskut, mis on tulvil võimalusi.