Читать книгу Ootamatu võimalus - J. K. Rowling - Страница 4

„Ole tugev,” ütles Miles Mollison Church Row’ suure maja köögis seistes.

Ta oli hommikul kella poole seitsmeni oodanud, enne kui helistas. Ta oli veetnud halva öö täis pikki ärkvelolekuid, mida katkestasid rahutu une vilked. Kell neli hommikul oli ta taibanud, et ka tema naine on ärkvel, ja nad olid pimeduses veidi aega vaikselt juttu ajanud. Isegi siis, kui nad rääkisid sellest, mida olid sunnitud pealt nägema, ja kumbki üritas peletada ebamäärast kõhedust ja vapustust, tundis Miles kerget erutatud närvikõdi mõtte juures, kuidas ta uudise isale edasi annab. Ta oli kavatsenud kella seitsmeni oodata, aga hirm, et keegi teine võib ette jõuda, kihutas ta varem telefoni haarama.

„Mis juhtus?” kõmistas Howard veidi plekiselt kõlava häälega; Miles oli helistanud kõlartelefoniga, et ka Samantha kuuleks. Kahvaturoosas hommikumantlis mahagonpruun Samantha oli varast ärkamist ära kasutanud ja oma luituma kippuvale loomulikule päevitusele veel ühe peotäie isepäevituvat kreemi lisanud. Köök oli tulvil lahustuva kohvi ja sünteetilise kookose lõhna.

„Fairbrother on surnud. Kukkus eile õhtul golfiklubi ees kokku. Sam ja mina sõime Birdie’s õhtust.”

„Fairbrother on surnud?” röögatas Howard.

Hääletoon andis mõista, et ta oli oodanud mingit dramaatilist pööret Barry Fairbrotheri elus, kuid isegi tema polnud lausa surma ette näinud.

„Kukkus parklas kokku,” kordas Miles.

„Jumal hoidku,” ütles Howard. „Ta polnud ju kuigi palju üle neljakümne, või mis? Jumal hoidku.”

Miles ja Samantha kuulasid, kuidas Howard hingas – nagu lõõtsutav hobune. Hommikuti oli tal alati raske hingata.

„Mis tal viga oli? Süda?”

„Arvatakse, et midagi ajuga. Me läksime koos Maryga haiglasse ja …”

Kuid Howard ei kuulanud. Miles ja Samantha kuulsid teda rääkimas, suu mikrofonist ära pööratud.

„Barry Fairbrother! Surnud! Miles helistab!”

Miles ja Samantha rüüpasid kohvi ja ootasid, millal Howard uuesti rääkima hakkab. Köögilaua taga istuva Samantha hommikumantel vajus lahti, paljastades käsivartel puhkavate suurte rindade piirjooned. Ülespoole surutuna paistsid need täidlasemad ja siledamad kui toeta rippudes. Rindevahe nahkjal ihul oli väikesi kiirjaid kortse, mis pärast surve eemaldamist enam ei kadunud. Nooremalt oli Samantha suur solaariumisõber olnud.

„Mida?” küsis Howard taas Milesi poole pöördudes. „Mida sa haiglast rääkisid?”

„Sam ja mina läksime kiirabiautoga kaasa,” sõnas Miles selge hääldusega. „Koos Mary ja laibaga.”

Samantha pani tähele, et Milesi teine versioon rõhutas seda, mida võiks nimetada loo kommertslikuks küljeks. Samantha ei mõistnud meest hukka. Nende hüvitis tolle kohutava läbielamise eest oli õigus sellest inimestele rääkida. Samantha arvas, et ei unusta seda kunagi: Mary halin, Barry ikka veel poollahtised silmad koonutaolise hapnikumaski kohal; tema ja Milesi katsed parameediku ilmest midagi välja lugeda; kitsa kiirabiauto rappumine; pimedad aknad; hirm.

„Jumal hoidku,” ütles Howard Shirley tasastest küsimustest välja tegemata kolmandat korda, kogu tähelepanu Milesi jutul. „Lihtsalt kukkus parklas surnult maha?”

„Jah,” ütles Miles. „Nii kui ma teda nägin, oli üsna selge, et teha pole midagi.”

See oli tema esimene vale ja rääkides pööras ta pilgu naiselt ära. Samanthale meenus mehe suur kaitsev käsi Mary vappuvate õlgade ümber: ta saab terveks … ta saab terveks …

Aga lõppude lõpuks, mõtles Samantha Milesi õigustades, kust sa võidki teada, kas inimene on elus või surnud, kui parajasti hapnikumaske pähe pannakse ja süstlaid ihusse torgatakse? Tundus, nagu oleks üritatud Barryt päästa, ja keegi ei teadnud kindlalt, et sellest pole kasu, enne kui noor arst haiglas Maryga rääkima tuli. Samantha nägi vaimusilmas ikka veel kohutava selgusega Mary alasti, kivinenud nägu ning prillide, sileda soengu ja valge kitliga noore naise ilmet: rahulik, ent veidi ettevaatlik … selliseid asju näidati teledraamades kogu aeg, aga kui see tegelikult juhtus …

„Sugugi mitte,” ütles Miles. „Gavin mängis temaga neljapäeval ainult seinatennist.”

„Ja kas ta siis paistis terve?”

„Oo jaa. Tegi Gavinile pähe.”

„Jumal hoidku. Näed siis nüüd, eks ole. Näed siis nüüd. Oota, ema tahab paar sõna öelda.”

Kõlks ja kolin, ja telefonist kostis Shirley mahe hääl.

„Milline kohutav vapustus, Miles,” ütles ta. „Kas sinu endaga on kõik korras?”

Samantha rüüpas kohmakalt lonksu kohvi; see nirises suunurkadest lõuale ning ta kuivatas nägu ja rinda varrukaga. Miles oli omandanud hääletooni, mida ta emaga rääkides sageli kasutas: tavalisest madalam, kamandav, asjalik ja arukas mind-ei-kohuta-miski-toon. Mõnikord, eriti purjuspäi, tegi Samantha Milesi ja Shirley kõnelusi järele. „Ära muretse, ema. Miles siin. Sinu väike sõdur.” „Kullake, sa oled vahva: nii suur, julge ja tark.” Hiljaaegu oli Samantha seda paar korda teiste nähes teinud, mispeale Miles tõredaks muutus ja kaitsepositsioonile asus, ehkki naeris tehtult. Viimasel korral läksid nad koduteel autos tülli.

„Kas te sõitsite koos temaga lausa haiglasse?” kostis kõlartelefonist Shirley küsimus.

Ei, mõtles Samantha, me tüdisime poolel teel ära ja palusime end välja lasta.

„Midagi enamat ei saanud me teha. Oleksime tahtnud rohkem abiks olla.”

Samantha tõusis ja läks röstri juurde.

„Mary oli kindlasti väga tänulik,” ütles Shirley. Samantha pani leivakarbi kaane kolksti kinni ja pistis neli saiaviilu piludesse. Milesi hääl omandas loomulikuma tooni.

„Nojah, kui arstid juba ütlesid … kinnitasid, et ta on surnud, tahtis Mary Colinit ja Tessa Walli. Sam helistas neile, me ootasime, kuni nad kohale jõudsid, ja tulime tulema.”

„Noh, Maryl vedas, et te seal olite,” ütles Shirley. „Isa tahab veel midagi öelda, Miles, ma annan toru temale. Hiljem räägime.”

„„Hiljem räägime,”” pomises Samantha pead võngutades veekannule.

Moonutatud peegelpilt näitas unetu öö tõttu pondunud nägu ja verdunud kastanpruune silmi. Kiirustades, et Milesi ja Howardi jutuajamise tunnistajaks olla, oli Samantha isepäevituvat kreemi kogemata lauservadele hõõrunud.

„Miks sa ei võiks koos Samiga täna õhtul meile tulla?” kõmistas Howard. „Ei, oota – ema tuletas mulle meelde, et me mängime Bulgenitega bridži. Tulge homme. Õhtusöögile. Seitsme paiku.”

„Eks näe,” ütles Miles Samantha poole vaadates. „Ma pean uurima, mis Samil plaanis on.”

Samantha ei andnud märku, kas ta tahab minna või ei. Kui Miles kõne lõpetas, vaitses köögis kummaline pettumusmeeleolu.

„Nad ei suuda seda uskuda,” ütles Miles, nagu polekski naine kogu juttu kuulnud.

Nad sõid vaikides röstsaia ja jõid veel ühe kruusitäie kohvi. Söögi ajal andis Samantha ärritus veidi järele. Talle meenus, kuidas ta oli varastel hommikutundidel pimedas magamistoas ärkvele kohkunud ning tajunud tobeda kergendus- ja tänutundega enda kõrval suurt ja kõhukat, vetiveeria ja jääbinud higi järele lehkavat Milesi. Siis kujutles ta end poes klientidele rääkimas, kuidas üks mees tema nähes surnult maha langes ja kuidas nad koos temaga haiglasse kihutasid. Ta mõtles, kuidas kirjeldada sõidu üksikasju ja loo haripunkti: stseeni arstiga. Tolle rahuliku naise noorus tegi asja hullemaks. Surmateadete edasiandmine tuleks mõnele vanemale inimesele usaldada. Seejärel läks Samanthal tuju veelgi paremaks, kuna talle meenus, et tal on homme Champêtre’i müügiesindajaga kokkusaamine; telefonikõne ajal oli mees temaga meeldivalt flirtinud.

„Ma hakkan õige liikuma,” ütles Miles ja jõi kohvikruusi tühjaks, pilk akna taga hahetaval taeval. Ta tõi kuuldavale sügava ohke ning patsutas tühja taldriku ja kruusiga nõudepesumasina juurde minnes naist õlale.

„Pagan, see paneb siiski kõik paika, eks ole.”

Hallinevat pöetud pead raputades läks mees köögist välja.

Samantha meelest oli Miles mõnikord tobe ja üha sagedamini tüütu. Aeg-ajalt meeldis talle mehe ülespuhutus just samal põhjusel, miks talle meeldis ametlikel koosviibimistel kübarat kanda. Täna hommikul oli lõppeks sobilik olla tõsine ja veidi tähtis. Samantha sõi röstsaia ära ja koristas nõud laualt, lihvides mõttes lugu, mida kavatses oma abilisele jutustada.