Читать книгу Ootamatu võimalus - J. K. Rowling - Страница 9
Esimene osa
Esmaspäev
VI
ОглавлениеKoolibuss oli jõudnud Fieldsi, Yarvili linna servas laiutava elurajoonini. Räpased hallid majad, mõnel seinad aerosoolvärviga nimetähti ja roppusi täis soditud; siin-seal laudadega kinni löödud aken, satelliiditaldrikud ja lokkav rohi – Andrew’ tähelepanu väärisid need kõik niisama vähe kui Pagfordi kloostri härmatisest sätendavad varemed. Kord oli Fields Andrew’d huvitanud ja araks teinud, kuid tuttavlikkus oli vaatepildi ammu labaseks muutnud.
Kõnniteed kihasid kooli minevatest lastest ja teismelistest, paljud neist külmast hoolimata T-särgi väel. Andrew märkas kurikuulsat nilbet Krystal Weedonit. Tüdruk lähenes mõlemast soost teismeliste rühma keskmes hüpeldes ja valjusti naerdes. Kummaski kõrvas õõtsus tal mitu rõngast ja stringide ülaserv oli madala värvliga dressipükste kohal selgelt näha. Andrew oli Krystalit tundnud algklassidest peale ja tüdruk seostus tema varase nooruse kõige värvikamate mälestustega. Lapsed olid tema nime üle naernud, kuid selle asemel et nutma hakata, nagu oleks teinud enamik väikesi tüdrukuid, oli viieaastane Krystal kaasa löönud, itsitanud ja karjunud: „Weed-on! Krystal weed-on!”1 Ja ta oli keset tundi püksid maha ajanud ja teeselnud, nagu teekski seda. Pilt tema paljast roosast vulvast püsis eredalt Andrew’ mälus; tunne oli selline, nagu oleks Jõuluvana äkki nende keskele ilmunud; ja tal oli meeles, kuidas näost tulipunane preili Oates Krystali klassist välja kupatas.
Kaheteistkümnendaks eluaastaks oli ühtluskooli üle viidud Krystalist saanud oma klassi kõige arenenuma kehaga tüdruk ning matemaatikatunnis jäi ta viivitama klassi tagaseina äärde, kuhu pidi siis, kui ülesanded tehtud olid, viima töölehed ja need järgmise vastu vahetama. Kuidas see asi alguse sai, polnud Andrew’l (kes sai matemaatika nagu ikka valmis viimasena) aimugi, aga klassi tagaseina ääres kapi peal kenasti rivis seisvate töölehti täis plastkarpide poole kätt sirutades nägi ta, kuidas Rob Calder ja Mark Richards kordamööda Krystali rindu mudisid ja muljusid. Enamik teisi poisse vaatas erutatult pealt, näod püstiasetatud õpiku taga peidus, et õpetaja ei märkaks, samal ajal kui tüdrukud, paljud neist näost tulipunased, tegid, nagu ei näeks. Andrew taipas, et pooled poisid on oma jao juba kätte saanud ja et temalt oodatakse sama. Ta ühtaegu tahtis seda teha ja ei tahtnud ka. Ta ei peljanud mitte Krystali rindu, vaid julget väljakutsuvat pilku; ta kartis, et teeb midagi valesti. Kui hajevil ja saamatu härra Simmonds viimaks pilgu tõstis ja ütles: „Krystal, sa oled terve igaviku seal olnud, võta tööleht ja istu”, tundis Andrew tohutut kergendust.
Ehkki nad olid ammu eri rühmadesse jagatud, olid nad ikka veel samas koduklassis, mistõttu Andrew teadis, et Krystal oli mõnikord kohal, puudus tihti ja tal oli alailma pahandusi. See tüdruk ei kartnud midagi – nagu poisid, kes tulid kooli isetehtud tätoveeringute, lõhkiste huulte ja sigarettidega ning lugudega kokkupõrgetest politseiga või uimastitarbimisest ja hõlpsast seksist.
Winterdowni ühtluskool, suur inetu kolmekorruseline hoone, mille väliskarp koosnes akendest ja nendega vahelduvatest türkiisikarva paneelidest, asus otse Yarvili piiril. Kui bussiuksed käginal avanesid, ühines Andrew mustade pintsakute ja kampsunitega õpilaste paisuva tulvaga, mis läbi parkla kooli topeltukse poole voogas. Asutades end topeltukse pudelikaelast sisse trügijate sekka poetama, märkas ta, et koolimaja ees peatus Nissan Micra, ning jäi seisma ja oma parimat sõpra ootama.
Töntsa, Tönn, Tubster, Flubber, Wally, Wallah, Pakspoiss, Paksu – Stuart Wall oli poiss, kel oli koolis kõige rohkem hüüdnimesid. Tema pikk kerge samm, tema kõhnus, lahja kahkjas nägu, liiga suured kõrvad ja pidev valuline ilme olid küllalt silmatorkavad, kuid teistest eristasid teda salvav huumor, erapooletus ja tasakaalukus. Kuidagi õnnestus tal vältida kõike, mis oleks vähem paindlikku isiksust piiranud, ning mööda vaadata piinlikust tõsiasjast, et ta on pilgatud ja ebapopulaarse asedirektori poeg, et tema ema on vanamoodsalt rõivastatud ja ülekaaluline sotsiaalpedagoog. Stuart oli silmatorkavalt ja ainukordselt tema ise – Paksu, kooli silmapaistev tegelane ja eeskuju – ning isegi Fieldsi asukad naersid tema naljade peale ja vaevusid haruharva naerma tema nõmedate sugulaste üle, kuna ta vastas nöögetele nii rahulikult ja julmalt.
Paksu enesevalitsus oli täielik ka sel hommikul, kui ta pidi kõigi möödavoolavate vanemateta õpilaste hordide silme all Nissanist välja ronima mitte ainult koos ema, vaid ka isaga, kes tavaliselt sõitsid kooli eraldi. Kui Paksu tema poole sörkis, mõtles Andrew taas Krystal Weedonile ja tema püksivärvli alt paistnud stringidele.
„Kõik kombes, Arf?” ütles Paksu.
„Paksu.”
Nad poetasid end koos summa sekka, üle õla visatud koolikotid lühematele lastele näkku peksmas, nii et nende keerisjäljes tekkis tilluke vaba ruum.
„Suhvel nuttis,” ütles Paksu, kui nad õpilastest kihavat treppi mööda üles läksid.
„Mis sa ütlesid?”
„Barry Fairbrother suri eile õhtul maha.”
„Ah jah, ma kuulsin,” sõnas Andrew.
Paksu heitis Andrew’le kavala nöökava pilgu, mida ta kasutas siis, kui keegi üle pingutas, tegi end tähtsamaks, kui oli.
„Mu ema oli haiglas, kui ta sisse toodi,” ütles Andrew pahaselt. „Ära unusta, et ta töötab seal.”
„Jajah,” sõnas Paksu ja kavalus kadus tema pilgust. „Noh, sa ju tead, et tema ja Suhvel olid persevennad. Ja Suhvel kavatseb tema surmast teatada. Paha lugu, Arf.”
Nad läksid viimasel korrusel lahku, kumbki oma koduklassi. Suurem osa Andrew’ klassikaaslasi oli juba kohal, istus pingis, kõlgutas jalgu, nõjatus vastu seinaäärseid kappe. Kotid vedelesid toolide all. Jutt oli esmaspäevahommikuti alati valjem ja vabam, sest kogunemine tähendas jalutuskäiku läbi õue spordisaali. Klassijuhataja istus oma laua ääres ja märkis kohalolijaks need, kes parajasti sisse astusid. Ta ei vaevunud kunagi nimesid välja hõikama; see oli üks neid pisiasju, millega ta üritas õpilaste poolehoidu võita, ja klass põlgas teda sellepärast.
Krystal tuli siis, kui kell kogunemise algust kuulutas. Ta hõikas ukselt: „Olen kohal, preili!” ja tormas taas välja. Kõik järgnesid talle ikka veel juttu ajades. Andrew ja Paksu sattusid trepi ülemisel mademel jälle kokku ja vool kandis nad tagauksest välja ning üle laia halli asfaltkattega õue.
Spordisaal haises higi ja tossude järele; tuhande kahesaja ahnelt lobiseva teismelise jutukõmin kajas ruumi kõledatelt krohvitud seintelt vastu. Tugev raudhall plekiline vaip kattis põrandat, millel sulgpalli- ja tennise-, hokija jalgpalliväjakuid märkisid eri värvi jooned; vaip tõmbas naha jubedalt marraskile, kui paljasääri sellele kukkusid, kuid oli tagumikule mõnusam kui paljas puit, kui pidid kooli kogunemise ajal sellel istuma. Andrew ja Paksu olid välja teeninud au istuda torujalgade ja plastkorjuga toolidel, mis 11. ja 12. klassi õpilastele saali tagaosas rivis seisid.
Saali ees seisis õpilaste poole pööratud vana puust kõnepult ja selle kõrval istus direktriss proua Shawcross. Paksu isa Colin „Suhvel” Wall astus lähemale, et tema kõrval koht sisse võtta. Ta oli väga pikk, tal oli kõrge kiilanev laup ja ääretult kergesti matkitav kõnnak: käed jäigalt kõrval, vedrutas ta üles-alla rohkem, kui edasiliikumiseks vaja olnuks. Kõik kutsusid teda Suhvliks kurikuulsa kinnismõtte pärast, et tema kabineti juures seisva kapi sahtlid tuleb laitmatus korras hoida. Mõnesse sahtlisse läksid nimekirjad pärast seda, kui kohalolijad olid märgitud, samal ajal kui teised olid mõeldud eri osakondadele. „Vaata, et sa selle õigesse suhvlisse paned, Ailsa!” „Ära jäta seda niimoodi ripnema, see kukub suhvlist välja, Kevin!” „Ära astu sellele peale, tüdruk! Võta see üles, anna siia, see peaks suhvlis olema!”
Kõik teised õpetajad nimetasid neid sahtliteks. Üldlevinud arvamuse kohaselt tegid nad seda selleks, et Suhvlist eristuda.
„Istuge edasi, istuge edasi,” ütles puutööõpetaja härra Meacher Andrew’le ja Paksule, kes olid enda ja Kevin Cooperi vahele tühja koha jätnud.
Suhvel võttis puldi taga koha sisse. Õpilased ei rahunenud nii ruttu, nagu oleksid teinud, kui Suhvli asemel olnuks direktriss. Selsamal hetkel, kui viimane hääl vaibus, tehti parempoolse seina keskel oleva topeltukse üks tiib lahti ja sisse astus Gaia.
Ta heitis pilgu üle saali (Andrew söandas vaadata, sest tüdrukut vahtis pool saali; Gaia jäi hiljaks, oli võõras ja ilus ja rääkijaks oli kõigest Suhvel) ning sammus kärmelt, kuid mitte liiga kiiresti (sest tal jätkus külma verd nagu Paksulgi) õpilaste selja tagant läbi. Andrew ei suutnud pead pöörata, et tüdrukut jälgida, kuid ühtäkki turgatas talle pähe mõte, mis kõrvad kumisema pani: et ta oli koos Paksuga edasi liikudes enda kõrvale vaba koha jätnud.
Ta kuulis, kuidas kerged kiired sammud lähenevad, ja siis oli tüdruk seal – oli otse tema kõrval istet võtnud. Tüdruk müksas tema tooli, tema keha nihutas Andrew’ oma. Poisi sõõrmed tabasid kerge lõhnaõlihõngu. Kogu tema vasak pool hõõgus Gaia lähedusest ja ta oli rõõmus, et tüdrukule lähem põsk on aknest vähem rikutud kui teine. Ta polnud iial Gaiale nii lähedal olnud ja arutas, kas julgeb tema poole vaadata, mingit äratundmise märki ilmutada, kuid otsustas samas, et kuna ta on liiga kaua istunud nagu halvatu, on hilja seda teha, nii et see loomulikult välja kukuks.
Vasakut oimu sügades, et nägu varjata, pööras ta silmamune, nii et nägi tüdruku käsi, mis olid rüpes lõdvalt kokku pandud. Küüned olid lühikesed, puhtad, lakkimata. Väikeses sõrmes oli lihtne hõbesõrmus.
Paksu vajutas ettevaatlikult küünarnuki Andrew’ ribide vahele.
„Lõpetuseks,” ütles Suhvel, ja Andrew taipas, et oli kuulnud Suhvlit seda sõna juba kaks korda lausumas ja et vaikus saalis oli hääletuseks tardunud, igasugune nihelemine oli lakanud ja õhk oli uudishimust, lustist ja kohmetusest paks.
„Lõpetuseks,” ütles Suhvel taas ja tema hääl värises talitsematult, „on mul väga … Mul on väga kurb uudis. Härra Barry Fairbrother, kes treenis kaks viimast aastat meie äärmiselt elukat … edu … edukat tütarlaste sõudenaiskonda, on …”
Ta neelatas ja asetas käe silme ette.
„… surnud …”
Suhvel Wall nuttis kõigi nähes; tema muhklik kiilaspea langes rinnale. Pealtvaatajatest voogasid ühekorraga üle ahhetus ja naerukihin ning paljude pilk pöördus Paksu poole, kes istus üleolevalt ja muretult, ilme veidi nöökav, kuid muidu rahulik.
„… surnud …” nuuksus Suhvel ja direktriss tõusis, näol pahane ilme.
„… ta suri … eile õhtul.”
Kusagilt saali tagarea keskelt kostis vali kraaksatus.
„Kes naeris?” röögatas Suhvel ja õhk pragises mõnusast pingest. „KUIDAS TE JULGETE! Milline tüdruk naeris, kes see oli?”
Härra Meacher oli juba jalul ja vehkis vihaselt kätega kellegi suunas, kes istus otse Andrew’ ja Paksu taha jääva rea keskel; Andrew’ tool sai taas löögi, sest Gaia oli nagu kõik teisedki ringi keeranud, et vaadata. Andrew’le tundus, nagu oleks kogu tema keha ülitundlikuks muutunud; ta tajus Gaia kumerdunud keha, mis oli tema poole pööratud. Kui ta end vastassuunda pööraks, puutuksid nende ülakehad kokku.
„Kes naeris?” kordas Suhvel naljakalt kikivarvule tõustes, nagu võiks sealt, kus ta seisis, süüdlast näha. Meacher pomises ja vehkis ägedalt õpilase poole, kelle oli süüdlaseks valinud.
„Kes see on, härra Meacher?” hõikas Suhvel.
Paistis, et Meacher ei taha öelda; ta nägi ikka veel vaeva, et keelitada süüdlast oma kohalt tõusma, aga kui Suhvel ilmutas häirivaid märke soovist puldi tagant lahkuda ja asja isiklikult uurida, kargas näost tulipunane Krystal Weedon püsti ja hakkas välja trügima.
„Kohe pärast kogunemist tuled minu kabinetti!” röögatas Suhvel. „Äärmiselt inetu – täielik lugupidamatus! Kao mu silmist!”
Kuid Krystal jäi rea lõpus seisma, näitas Suhvlile keskmist sõrme ja karjus: „MA EI TEIND MISKIT, VA TÖLL!”
Saalis puhkes erutatud vada ja naer; õpetajad tegid asjatuid katseid lärmi vaigistada ja paar pedagoogi tõusis toolilt, et oma klassi korrale kutsuda.
Topeltuks sulgus Krystali ja härra Meacheri selja taga.
„Rahu!” hüüatas direktriss ja saali valdas taas ebakindel, nihelemist ja sosinat tulvil vaikus. Paksu vaatas otse enda ette ja ometi kord näis tema ükskõiksus teeseldud ja jume veidi tumedam.
Andrew tajus, kuidas Gaia taas toolile laskus. Ta võttis julguse kokku, heitis pilgu vasakule ja naeratas laialt. Gaia naeratas vastu.
1
Wee – pissima (ingl k). Siin ja edaspidi tõlkija märkused.