Читать книгу Ootamatu võimalus - J. K. Rowling - Страница 14

Sissetungijad

12.43 Sissetungijate vastu (kes põhimõtteliselt peaksid teiste inimeste valdusi ja nende asustajaid võtma nii, nagu nad need leiavad) …

Charles Arnold-Baker

„Kohaliku omavalitsuse haldusjuhtimine”

Seitsmes trükk

I

Pagfordi vallavolikogu oli oma väiksust arvestades mõjukas jõud. See sai kord kuus kenas Victoria-aegses kirikusaalis kokku ja katseid selle eelarvet kärpida, ükskõik millist selle volitust delegeerida või seda mõnele moekale unitaarsele võimuorganile allutada oli aastakümneid tarmukalt ja edukalt tõrjutud. Yarvili ringkonna kohalike volikogude seas uhkeldas Pagford sellega, et oli kõige tõrksam, kõige häälekam ja kõige iseseisvam.

Pühapäeva õhtuni oli sellesse kuulunud kuusteist kohalikku meest ja naist. Kuna alevi valijaskond näis eeldavat, et volikogus teenimise soov eeldab pädevust, olid kõik kuusteist liiget oma koha saanud vastuseisuta.

Ometi oli see sõbralikult ametisse pandud organ praegu kodusõja seisukorras. Probleem, mis oli Pagfordis üle kuuekümne aasta viha ja pahameelt tekitanud, oli jõudnud otsustavasse järku ja kildkonnad olid koondunud kahe karismaatilise juhi ümber.

Selleks, et vaidluse põhjusest täiel määral aru saada, oli vaja sügavuti mõista Pagfordi vimma ja usaldamatust põhja pool asuva Yarvili linna vastu.

Yarvili poed, ärid, vabrikud ja Edela-Inglismaa regionaalhaigla andsid tööd Pagfordi elanike enamikule. Alevi noored veetsid laupäevaõhtud enamasti Yarvili kinodes ja ööklubides. Linnas oli katedraal, mitu parki ja kaks suurt kaubanduskeskust ning neid kohti oli üsna meeldiv külastada, kui Pagfordi etematest võludest isu täis sai. Sellegipoolest polnud Yarvil tõelistele pagfordlastele midagi enamat kui paratamatu pahe. Nende hoiaku võrdkujuks oli kõrge mägi selle tipul seisva Pargetteri kloostriga, mis varjas Yarvili pagfordlaste pilgu eest ning laskis alevi asukatel hellitada õnnelikku pettekujutelma, et linn on mitu miili kaugemal, kui see tegelikult oli.

II

Juhtumisi varjas Pargetteri mägi alevirahva pilgu eest vaate veel ühele paigale, mida aga Pagford oli alati eriliselt omaks pidanud. See oli Sweetlove House, oivaline kuninganna Anne’i aegne meekarva mõisahoone, mida ümbritses mitmeaakrine pargi- ja põllumaa. See asus Pagfordi valla piires, poolel teel alevi ja Yarvili vahel.

Peaaegu kakssada aastat oli mõis sujuvalt ühelt aristokraatidest Sweetlove’ide põlvkonnalt teisele üle läinud, kuni suguvõsa viimaks 20. sajandi algul välja suri. Praeguseks olid Sweetlove’ide pikaajalistest sidemetest Pagfordiga alles vaid suurim haud Püha Miikaeli ja Kõigi Pühakute kiriku kalmuaias ning mõni vapiilustis ja initsiaal kohalikel ürikutel ning hoonetel – otsekui väljasurnud olendite jalajäljed ja roojakivistised.

Pärast viimase Sweetlove’i surma oli mõisahoone häirivalt ruttu omanikku vahetanud. Pagfordi kummitas pidev hirm, et mõni kinnisvaraarendaja armastatud huviväärsuse ära ostab ja ära rikub. Siis, 1950. aastatel, oli valduse ostnud mees nimega Aubrey Fawley. Peagi oli teada, et Fawley’l on küllaga isiklikku vara, mida ta Citys mõistatuslikul kombel kasvatas. Tal oli neli last ja soov päriselt paigale jääda. Pagfordi vaimustus tõusis peadpööritavatesse kõrgusesse tänu kiirelt levinud infole, et Fawley pärineb Sweetlove’ide kõrvalharust. Ta oli ilmselgelt juba pooleldi kohalik, mees, kes on loomuldasa ustav Pagfordile, mitte Yarvilile. Vana Pagford uskus, et Aubrey Fawley saabumine tähendab imelise ajajärgu naasmist. Temast saab alevi haldjast ristiisa – nagu olid enne teda olnud tema eellased –, kes külvab Pagfordi munakivitänavatele armu ja auhiilgust.

Howard Mollisonil oli ikka veel meeles, kuidas tema ema tormas nende Hope Streeti tillukesse kööki uudisega, et Aubrey kutsuti kohalikku lillenäitust hindama. Ema lilload olid kolm aastat järjest aedviljaauhinna saanud ja ta tahtis kõigest hingest võtta hõbetatud roosivaasi vastu mehe käest, kes tema silmis oligi juba endiste aegade romantika kehastus.

III

Kuid siis, pajatas kohalik legend, saabus ootamatu pimedus, mis kaasneb kurja haldja ilmumisega.

Juba siis, kui Pagford rõõmustas, et Sweetlove House nii headesse kätesse sattus, ehitas Yarvil oma lõunapiiril usinasti tervet trobikonda munitsipaalelamuid. Uued tänavad, kuulis Pagford meelehärmiga, hõivasid osa maast, mis jäi linna ja alevi vahele.

Kõik teadsid, et pärast sõda oli nõudlus odavate korterite järele kasvanud, kuid alev, mille valvsust Aubrey Fawley saabumine oli hetkeks hajutanud, hakkas sumisema umbusaldusest Yarvili kavatsuste vastu. Tundus, nagu kahandaks jõe ja mäe kui looduslike takistuste ja Pagfordi iseolemise kindlustajate tähtsust kiirus, millega punasest tellisest hooned kerkisid. Yarvil täitis enda käsutuses olnud maa viimse kui tolli ning peatus Pagfordi valla põhjapiiril.

Alev ohkas kergendatult, kuid peagi selgus, et see oli enneagne. Sealsamas otsustati, et Cantermilli linnakust ei piisa elanikkonna vajaduste rahuldamiseks, ning linn hakkas otsima uusi maavaldusi, mida hõivata.

Just siis langetas Aubrey Fawley (pagfordlaste silmis ikka veel pigem müüt kui inimene) otsuse, mis vallandas kuuskümmend aastat vindunud vimma.

Kuna tal polnud uute hoonete naabruses asuvate võsastunud põldudega midagi peale hakata, müüs ta maa hea hinnaga Yarvili volikogule ja restaureeris saadud raha eest Sweetlove House’i eeskoja kõmmeldunud tahveldise.

Pagfordi raev oli piiritu. Sweetlove’i põllud olid oluliseks puhvriks sissetungiva linna vastu; nüüd ohustasid valla iidset piiri puruvaeste yarvillaste hordid. Lärmakad koosolekud alevivalitsuses, vihased kirjad kohalikule ajalehele ja Yarvili volikogule, isiklikud etteheited vastutajatele – miski ei suutnud asjade käiku muuta.

Munitsipaalelamud hakkasid taas kerkima, kuid ühe erinevusega. Esimesele linnakule järgnenud üürikese pausi aegu oli volikogu aru saanud, et maju võib ehitada odavamalt. Värsked hooned polnud punastest tellistest, vaid raudbetoonist. Seda teist linnakut tunti kohalike seas Fieldsi nime all maa järgi, millele see oli rajatud, ning Cantermilli linnakust eristasid seda kehvemad materjalid ja projektid.

Just ühes Fieldsi raudbetoonmajas, mis 1960. aastate lõpul juba pragunes ja lagunes, oligi Barry Fairbrother sündinud.

IV

Hoolimata Yarvili volikogu kiretutest kinnitustest, et uue linnaku hooldamine on selle enda kohustus, esitati Pagfordile – nagu vihane alevirahvas oli algusest peale arvanud – uusi arveid. Ehkki Fieldsile pakutavate teenuste enamik ja majade korrashoid langes Yarvili volikogu õlgadele, delegeeris linn mõned kohustused kõrgilt vallale: avalike radade, valgustuse, istepinkide, bussiootepaviljonide ja ühismaa hooldamine.