Читать книгу Ootamatu võimalus - J. K. Rowling - Страница 3

Barry Fairbrother ei tahtnud välja õhtust sööma minna. Tal oli vaat et terve nädalavahetuse pea lõhkunud ja ta ponnistas kohalikule ajalehele tähtajaks artiklit kirjutada.

Kuid naine oli lõunalauas veidi jäik ja sõnakehv olnud ning Barry järeldas, et tema õnnesoovikaart polnud hüvitanud pattu, et ta terve hommiku kabinetis kinnise ukse taga istus. Ega seegi asja paremaks teinud, et ta kirjutas Krystalist, kes Maryle ei meeldinud, ehkki naine tegi näo, nagu meeldiks.

„Mary, ma tahan su välja sööma viia,” oli Barry luisanud, et jääd murda. „Üheksateist aastat, lapsed! Üheksateist aastat, ja teie ema pole kunagi ilusam olnud.”

Mary oli leebunud ja naeratanud, niisiis helistas Barry golfiklubisse, kuna see asus lähedal ja oli kindel, et nad seal laua saavad. Ta katsus naisele väikestes asjades meele järele olla, sest oli pärast peaaegu kahekümneaastast kooselu taibanud, kui tihti ta Maryle suurtes asjades pettumuse valmistas. Ta ei teinud seda kunagi meelega. Neil oli lihtsalt väga erinev ettekujutus sellest, mis on elus kõige olulisem.

Barry ja Mary neli last ei vajanud enam lapsehoidjat. Nad vaatasid televiisorit, kui isa neile viimast korda head aega ütles, ja ainult noorim poeg Declan pööras pilgu tema poole ning tõstis hüvastijätuks käe.

Kukal lõhkus ikka veel valutada, kui Barry sissesõiduteelt välja tagurdas ja asus teele läbi kena väikese Pagfordi alevi, kus nad olid elanud kõik oma abieluaastad. Nad sõitsid mööda Church Row’d, järsu kaldega tänavat, mille ääres seisid kogu oma Victoria-aegses peenuses ja toekuses kõige kallimad majad, keerasid ümber nurga ja möödusid võltsgooti stiilis kirikust, kus Barry oli kord näinud oma kaksikuid tütreid mängimas näidendis „Joosep ja imepärane kirju unekuub”, sõitsid üle väljaku, kust paistis selgelt künkal kõrguva varemeis kloostri tume luustik, mis lilla taevaga kokku sulades alevi silmapiiri valitses.

Rooli keerates, tuttavlikke kurve võttes suutis Barry mõelda vaid vigadele, mis ta oli kindla peale teinud, rutates lõpetama artiklit, mille oli äsja meilitsi Yarvil and District Gazette’ile saatnud. Ehkki Barry oli inimesena jutukas ja võluv, leidis ta, et oma isiksust on raske paberile üle kanda.

Golfiklubi oli väljakust vaid nelja minuti tee kaugusel, veidi kaugemal kohast, kus alev vanade osmikute viimse ägina saatel otsa sai. Barry parkis minibussi klubi restorani Birdie ette ja seisatas hetkeks auto kõrval, sellal kui Mary uuesti huuli värvis. Jahe õhtuõhk paitas meeldivalt nägu. Hämarusse kaduva golfiväljaku piirjooni vaadates mõtiskles Barry, miks ta ikka veel klubi liige on. Ta oli kehv golfimängija: tema löögid olid ebakindlad ja händikäp kõrge. Tal oli nii palju muud tegemist. Pea lõhkus valutada hullemini kui varem.

Mary kustutas peeglitule ja pani autoukse kinni. Barry vajutas autolukku võtmerõngas; naise kõrged kontsad kõpsusid asfaldil, auto lukustussüsteem piiksatas ja Barry mõtles, kas iiveldus läheb üle, kui ta kõhu täis sööb.

Siis rammis tema aju selline valu, millesarnast ta polnud kunagi varem tundnud – otsekui müürilõhkuja. Ta ei pannud tähelegi kirvendust põlvedes, mis asfalti tabasid; tema kolp oli täis tuld ja verd; piin oli väljakannatamatu, ehkki ta pidi selle välja kannatama, sest unustus oli veel viivu kaugusel.

Mary karjatas – ja jäigi karjuma. Baarist tuli jooksuga mitu meest. Üks neist tormas hoonesse tagasi, et näha, kas emb-kumb klubi pensionärist arst on kohal. Barry ja Mary tuttav abielupaar kuulis restoranis istudes kära, hülgas eelroa ja ruttas välja vaatama, mida nad teha saavad. Mees helistas oma mobiililt hädaabisse.

Kiirabiauto pidi tulema naaberlinnast Yarvilist ja selleks kulus kakskümmend viis minutit. Selleks ajaks mähkus sündmuspaik tuikavasse sinisesse valgusse, Barry lebas liikumatult ja tundetult maas omaenda okse loigus; Mary põlvitas tema kõrval, sukkpükste põlved katki, hoidis mehe kätt, nuuksus ja lausus sosinal tema nime.