Читать книгу Ootamatu võimalus - J. K. Rowling - Страница 12

Ruumi, mille Winterdowni ühtluskool oli sotsiaalpedagoogika osakonnale eraldanud, pääses kooli raamatukogust. Sel polnud aknaid ja seda valgustas üksainus päevavalguslamp.

Tessa Wall, asedirektori naine ja sotsiaalpedagoogika osakonna juhataja, astus ruumi kell pool üksteist, väsimusest ümber kukkumas, käes tass kanget lahustuvat kohvi, mille ta oli õpetajate toast toonud. Ta oli ilmetu laia näoga lühike tüse naine, kes lõikas ise oma hallinevaid juukseid – sirge tukk oli tihti veidi viltu lõigatud –, kandis kodukootud, ise õmmeldud rõivaid ning eelistas helmestest ja puidust ehteid. Tänane pikk seelik nägi välja nii, nagu oleks tehtud kotiriidest, ja selle juurde oli Tessa valinud paksu topilise hernerohelise kampsuni. Tessa vaatas end haruharva elusuurusest peeglist ja vältis poode, kus see oli paratamatu.

Ta oli üritanud nõustamisruumi kongitaolist õhkkonda mahendada Nepali seinakattega, mille oli soetanud tudengipõlves: vikerkaarevärvi palakas erkkollase päikese ja kuuga, millest hargnesid stiliseeritud lainelised kiired. Teised lagedad värvitud pinnad olid kaetud mitmesuguste plakatitega, millel anti kas kasulikke nõuandeid eneseväärikuse tõstmiseks või jagati telefoninumbreid, millele anonüümselt helistada, et saada abi mitmesuguste tervise- ja tundeelu probleemide puhul. Kui direktriss viimati nõustamistoas käis, oli ta nende kohta mürgisevõitu märkusi teinud.

„Ma näen, et kui miski muu ei aita, siis helistatakse ChildLine’ile,” oli ta kõige silmatorkavamale plakatile osutades öelnud.

Tessa vajus tasa oiates toolile, võttis käekella ära, kuna rihm soonis, ja asetas lauale mitmesuguste trükitud lehtede ja märkmete kõrvale. Ta kahtles, kas kokkulepitud kava järgimine on täna võimalik; ta kahtles selleski, kas Krystal Weedon üldse välja ilmub. Krystal läks tihti koolist minema, kui oli rööpast väljas, vihane või tüdinud. Mõnikord jäi ta vahele, enne kui väravani jõudis, ning vanduv ja karjuv tüdruk tariti tagasi kooli; mõnel teisel korral pääses ta õnnelikult kinninabimisest ja tegi mitu päeva järjepanu poppi. Kakskümmend minutit puudus üheteistkümnest, kell helises ja Tessa ootas.

Krystal tormas sisse üheksa minutit enne ühtteist ja lõi ukse enda järel pauguga kinni. Ta vajus Tessa ette toolile, käsivarred lopsakal rinnal risti, odavad kõrvarõngad kiikumas.

„Võite oma mehele öölda,” ütles Krystal, „et mina, kurat, ei naerd, selge?”

„Palun ära minu kuuldes vannu, Krystal,” ütles Tessa.

„Mina ei naerd – selge?” karjus Krystal.

Raamatukokku oli tulnud rühm kuuenda klass õpilasi, kaustad käes. Nad kiikasid läbi ukseklaasi sisse; üks neist irvitas Krystali kukalt nähes. Tessa tõusis ja tõmbas rullkardina alla, seejärel istus taas toolile, nägu kuu ja päikese poole.

„Olgu peale, Krystal. Miks sa ei võiks mulle rääkida, mis juhtus?”

„Teie mees ütles miskit ärra Fairbrotheri kohta, eks ole, ja ma ei kuuld, mis ta ütles, eks ole, nii et Nikki ütles mulle, ja ma ei suutnud kuradi …”

„Krystal!”

„… ei suutnud seda uskuda, eks ole, ja karjatasin, aga ei naerd! Ma kurat ei …”

„… Krystal …”

„Ma ei naerd, selge?” karjus Krystal, käsivarred tihedalt vastu rindu surutud, üks jalg teise taha põimitud.

„Olgu peale, Krystal.”

Tessa oli harjunud nende õpilaste vihaga, kellega ta oma kabinetis kõige sagedamini kokku sai. Paljudel neist puudus töömoraal; nad valetasid, rikkusid korda ja spikerdasid pidevalt, ja ometi oli nende viha siis, kui neid ülekohtuselt süüdistati, piiritu ja ehe. Tessa mõtles, et tunneb selles ära tõelise pahameele vastukaaluks teeseldule, mida Krystal vilunult etendas. Igal juhul oli kraaksatus, mida Tessa kogunemisel kuulis, tundunud talle pigem vapustuse ja jahmatuse kui lusti väljendusena; Tessa kohkus, kui Colin seda kõigi kuuldes naeruks nimetas.

„Ma käisin Suhvli jutul …”

„Krystal!”

„Ma ütlesin teie kuradi mehele …”

„Krystal, ma palun viimast korda: ära vannu minu kuuldes …”

„Ma ütlesin talle, et ma’i naerd, ma ütlesin! Ja tema, kurat, jättis mind ikka peale tunde.”

Vihapisarad sädelesid tüdruku paksult võõbatud silmades. Veri oli talle näkku valgunud; tulipunasena vahtis ta Tessale otsa, valmis ära jooksma, vanduma, ka Tessale keskmist sõrme näitama. Peaaegu kaks aastat õhkõrna usaldust, mis oli nende vahele vaevaga rajatud, venis rebenemispunktini.

„Ma usun sind, Krystal. Ma usun, et sa ei naernud, aga ära palun minu kuuldes vannu.”

Ühtäkki hakkasid töntsakad sõrmed klämmitud silmi hõõruma. Tessa võttis lauasahtlist pabertaskurätipaki ja ulatas Krystalile, kes krahmas need tänamata, surus taskuräti vastu mõlemat silma ja nuuskas nina. Käed olid Krystali kõige liigutavam osa: sõrmeküüned lühikesed ja laiad, räpakalt lakitud, ja kõik tema käeliigutused olid niisama naiivsed ja otsekohesed nagu väikesel lapsel.

Tessa ootas, kuni Krystali nuuksuvad hingetõmbed olid aeglustunud. Siis ütles ta: „Ma näen, et sa oled härra Fairbrotheri surma tõttu endast väljas …”

„Olen jah,” vastas Krystal üsna sõjakalt. „Mis siis?”

Tessa nägi ühtäkki vaimusilmas Barryt seda vestlust pealt kuulamas. Ta nägi mehe nukrat naeratust, kuulis teda üsna selgelt ütlemas „hea tüdruk”. Tessa pani kipitavad silmad kinni, suutmata sõnagi lausuda. Näost punane Krystal vahtis talle trotsliku ilmega otsa, käed ikka veel vaheliti.

„Ka minul on härra Fairbrotherist väga kahju,” ütles Tessa. „Tegelikult oli ta meie vana sõber. Sellepärast härra Wall oligi veidi …”

„Ma ütlesin talle, et mina ei …”

„Krystal, palun lase mul lõpetada. Härra Wall on täna täiesti rööpast väljas ja ilmselt just sellepärast ta … tõlgendaski sinu häälitsust valesti. Ma räägin temaga.”

„Tema kurat ei muuda …”

„Krystal!”

„Nojah, tema meelt ei muuda.”

Krystal tagus jalaga Tessa lauajalga, trummeldas kiiret rütmi. Tessa võttis küünarnukid laualt, et vibratsiooni mitte tajuda, ja ütles: „Ma räägin härra Walliga.”

Ta omandas enda arvates neutraalse ilme ja ootas kannatlikult, kuni Krystal teda kõnetab. Krystal istus julmalt vaikides, tagus lauajalga ja neelatas iga natukese aja tagant.

„Mis ärra Fairbrotheril viga oli?” küsis ta viimaks.

„Arvatakse, et tal lõhkes ajus arter,” vastas Tessa.

„Miks?”

„Tal oli kaasasündinud viga, millest ta midagi ei teadnud,” ütles Tessa. Tessa teadis, et Krystal on äkksurmaga rohkem kokku puutunud kui tema. Krystali ema suhtlusringkonna inimesed surid enneaegu nii sageli, nagu oleksid seotud mingi salasõjaga, millest muu maailm midagi ei tea. Krystal oli Tessale rääkinud, kuidas ta kuueaastaselt ema vannitoast võõra noormehe laiba leidis. See oli põhjuseks, miks ta tookord, nagu mitmel korral hiljemgi, vanamamma Cathi hoole alla anti. Vanamamma Cath terendas paljudes Krystali lapsepõlvelugudes: kummaline segu päästjast ja nuhtlejast.

„Nüüd on meie naiskond persses,” ütles Krystal.

„Ei ole,” vaidles Tessa. „Ja palun ära ropenda, Krystal.”

„On küll,” ütles Krystal.

Tessa tahtis vastu vaielda, kuid väsimus sai sellest ajest võitu. Krystalil on igatahes õigus, ütles Tessa aju väljalülitatud ratsionaalne osa. Sõudenaiskonnaga ongi lõpp. Mitte keegi peale Barry poleks suutnud Krystal Weedonit ühtegi trenni meelitada, nii et ta seal püsiks. Tüdruk tuleb ära, Tessa teadis seda; ilmselt teadis ka Krystal ise. Nad istusid mõnda aega vaikides ja Tessa oli liiga väsinud, et leida sõnu, mis võinuksid õhustikku muuta. Tal oli külm, ta tundis end kaitsetuna, haprana. Ta oli rohkem kui kakskümmend neli tundi ärkvel olnud.

(Samantha Mollison oli haiglast helistanud kell kümme, just siis, kui Tessa pärast pikka vannis ligunemist BBC uudiseid vaatama läks. Tessa oli taas rõivad selga tõmmanud, sellal kui Colin segaseid häälitsusi kuuldavale tuues mööbli otsa komistas. Nad käisid ülemisel korrusel pojale ütlemas, kuhu lähevad, seejärel jooksid auto juurde. Colin oli liiga kiiresti Yarvilisse sõitnud, nagu suudaks Barry ellu äratada, kui läbib teekonna rekordajaga, sündmustest ette jõuda ja tegelikkust ära petta.)

„Kui te minuga ei räägi, siis ma lähen minema,” ütles Krystal.

„Palun ära ole jäme, Krystal,” ütles Tessa. „Ma olen täna hommikul väga väsinud. Härra Wall ja mina olime eile õhtul koos härra Fairbrotheri naisega haiglas. Nad on meie head sõbrad.”

(Mary oli Tessat nähes täiesti liimist lahti läinud, käed ümber tema löönud ja kohutava haliseva karjatuse saatel näo Tessa kaelaõnarusse surunud. Isegi siis, kui tema enda pisarad hakkasid Mary ahtale seljale langema, suutis Tessa üsna selgelt mõelda, et kisa, mida Mary kuuldavale tõi, nimetatakse itkemiseks. Sale ja väike keha, mida Tessa oli nii tihti kadestanud, oli tema embuses vabisenud, suutmata mahutada kurbust, mida sel tuli kanda.

Tessa ei mäletanud, millal Miles ja Samantha lahkusid. Ta ei tundnud neid kuigi hästi. Ta oletas, et nad lahkusid meeleldi.)

„Ma olen ta naist näind,” ütles Krystal. „Heleda peaga naine, käis meie võistlust vaatamas.”

„Jah,” ütles Tessa.

Krystal näris sõrmeotsi.

„Ta tahtis, et ma ajalehega räägiks,” ütles ta äkki.

„Mida?” küsis Tessa häiritult.

„Ärra Fairbrother. Ta tahtis, et ma intervjuu annaks. Üksi.”

Kord oli kohalikus ajalehes olnud kirjatükk Winterdowni sõudenaiskonnast, mis tuli piirkondlikus finaalis esimeseks. Krystal, kelle lugemisoskus oli kehv, oli ajalehe kaasa võtnud ja Tessale näidanud ja Tessa oli rõõmu- ja imetlushüüatuste saatel artikli valjusti ette lugenud. See oli olnud tema elu kõige õnnelikum nõustamistund.

„Kas sind taheti intervjueerida seoses sõudmisega?” küsis Tessa. „Jälle naiskond?”

„Ei,” ütles Krystal. „Miskit muud.” Siis: „Millal matused on?”

„Me ei tea veel,” vastas Tessa.

Krystal näris küüsi ja Tessal polnud küllalt energiat, et murda vaikust, mis nende ümber tarduma hakkas.