Читать книгу Ootamatu võimalus - J. K. Rowling - Страница 13

Barry surmateade vallavolikogu kodulehel langes otsekui tilluke kivi kihavasse ookeani, tekitades vaid kerget lainetust. Sellest hoolimata olid Pagfordi telefoniliinid sel esmaspäeval tavapärasest punasemad, väikesed jalakäijate pundid kogunesid kitsastele kõnniteedele, et vapustatud toonil oma info õigsust kontrollida.

Sedamööda, kuidas uudised levisid, leidis aset kummaline muundumine. Selle tegid läbi Barry kabineti kaustu ehtivad allkirjad ja tema tohutu tutvuskonna postkaste risustavad meilid, mis tekitasid härdust otsekui metsa eksinud poisikese saiapururada. Need rutakad kritseldused, pikslid, mille olid ritta seadnud nüüd igaveseks tardunud sõrmed, muutusid tontlikeks kestadeks. Telefonis sõbra sõnumeid nähes tundis Gavin juba väikest vastumeelsust ja üks sõudenaiskonna tüdruk, kes kogunemiselt koju minnes ikka veel nuttis, leidis oma koolikotist Barry allkirjaga blanketi ning sattus peaaegu hüsteeriasse.

Yarvil and District Gazette’i kahekümne kolme aastasel ajakirjanikul polnud aimugi, et Barry kord nii erk aju on nüüd vaid raske kamalutäis käsnjat ollust Edela-Inglismaa regionaalhaigla metallkandikul. Ta luges läbi teksti, mille Barry oli talle tund aega enne surma saatnud, ja helistas siis tema mobiilinumbrile, kuid keegi ei vastanud. Barry telefon, mille mees oli enne golfiklubisse minekut Mary nõudel välja lülitanud, lebas vaikides köögis mikrolaineahju kõrval koos tema muu isikliku varaga, mis haigla oli Maryle kojuviimiseks kaasa andnud. Keegi polnud neid puudutanud. Need tuttavlikud esemed – võtmeripats, telefon, vana kulunud rahakott – näisid surnu enese osadena; need võinuksid olla tema sõrmed, tema kopsud.

Uudis Barry surmast levis kaugemale ja väljapoole, kiirgudes nagu särapärg neist, kes olid haiglas viibinud. Kaugemale ja väljapoole, Yarvilini välja, jõudes nendeni, kes tundsid Barryt vaid näo, maine või nime järgi. Vähehaaval kaotasid tõsiasjad vormi ja fookuse; mõnel puhul need moondusid. Paiguti kadus Barry ise oma elulõpu olemusse ja temast sai vaid okse- ja kusepurse, tõmblev õnnetusehunnik, ja tundus kohatu, koguni groteskselt koomiline, et üks mees võis väikese õdusa golfiklubi juures nii räpakalt surra.

Nõnda juhtuski, et Simon Price, kes oli oma Pagfordi kohal kõrguval künkal seisvas majas saanud Barry surmast teada ühena esimestest, kuulis vapustavat versiooni Yarvili Harcourt-Walshi trükikojas, kus ta oli kooli lõpetamisest saadik töötanud. Seda uudist kuulutas noor nätsu näriv kahveltõstukijuht, kelle Simon hilisel pärastlõunal WC-st tulles leidis oma kabineti ukse juures varitsemas.

Tegelikult polnud noormees üldse tulnud Barryst rääkima.

„See asi, millest te oma jutu järgi uvitatud olete,” pomises ta, kui oli Simoni kannul kabinetti astunud ja Simon oli ukse kinni pannud, „ma võiks selle kolmapäev ära teha, kui teil ikka veel uvi on.”

„Ja-ah?” küsis Simon laua taga istet võttes. „Minu arust ütlesid, et see on valmis.”

„Ongi, aga ma’i saa seda enne kolmapäeva kätte.”

„Kui palju sa ütlesidki?”

„Kaheksakend, sulas.”

Poiss näris tarmukalt nätsu, Simon kuulis sülje lirtsumist. Nätsunärimine oli üks neid harjumusi, mida Simon üle kõige jälestas.

„Kas see on ikka korralik?” küsis Simon. „Mitte mingi pruugitud rämps.”

„Otse laost,” vastas poiss paigal tammudes ja õlgu kehitades. „Ehtne, ikka veel pakendis.”

„Olgu siis,” ütles Simon. „Too kolmapäeval ära.”

„Mida, siia?” Poiss pööritas silmi. „Ei, mitte töö juure, semu … Kus sa elad?”

„Pagfordis,” vastas Simon.

„Kuskohal Pagfordis?”

Simoni vastumeelsus oma kodust aadressi anda oli peaaegu ebausklik. Talle mitte ainult et ei meeldinud külalised – privaatsuserikkujad ja võimalikud omandirüüstajad –, vaid ta nägi Hilltop House’is rikkumatut, rüvetamatut, Yarvilist ja trükikoja mürast ning rümast eemal seisvat maailma.

„Ma tulen sellele pärast tööd järele,” ütles Simon küsimusest välja tegemata. „Kus sa seda hoiad?”

Poiss ei paistnud rõõmustavat. Simon vahtis talle otsa.

„Noh, mul oleks sula ette vaja,” ütles kahveltõstukijuht viivitades.

„Saad raha siis, kui mina saan kauba.”

„Ei lähe läbi, semu.”

Simon tundis, et tal hakkab pea valutama. Ta ei suutnud vabaneda mõttest, mille tema ettevaatamatu naine oli hommikul talle pähe pannud, et inimese ajus võib pomm aastate viisi märkamatult tiksuda. Trükipressi pidev kolin ja mürin ukse taga ei mõjunud talle kindla peale hästi; see halastamatu rüma on võib-olla aastaid tema arteriseinu kulutanud.

„Olgu,” ühmas ta ja küünitus tagataskust rahakotti võtma. Poiss tuli laua juurde, käsi pikal.

„Kas sa elad Pagfordi golfiväljaku lähedal?” küsis ta, kui Simon talle kümnekaid pihku luges. „Üks mu semu oli eila õhta seal ja nägi, kudas üks tüüp maha suri. Lihtsalt akkas parklas oksele, kukkus pikali ja andis otsad.”

„Jah, ma kuulsin,” ütles Simon viimast pangatähte enne üleandmist sõrmede vahel hõõrudes veendumaks, et kaks rahatähte pole kokku kleepunud.

„Ta oli ära ostetud volikoguliige. See, kes ää suri. Võttis pistist. Grays maksis talle, et saaks peatöövõtjaks jääda.”

„Ja-ah?” ütles Simon, kuid oli väga põnevil.

Barry Fairbrother – kes oleks võinud arvata?

„Ma annan siis teada,” ütles poiss ja pistis kaheksakümmend naela sügavale tagataskusse. „Ja kolmapäev toome selle ää.”

Kabineti uks pandi kinni. Barry Fairbrotheri kelmustest võlutuna unustas Simon peavalu, mis polnudki enamat kui kerge valuhoog. Barry Fairbrother, nii tegus ja seltsiv, nii populaarne ja lõbus – ja toppis kogu aeg Graysilt saadud pistiseid taskusse.

Uudis ei vapustanud Simonit, nagu oleks vapustanud peaaegu kõiki teisi, kes Barryt tundsid, ka ei rikkunud see tema silmis Barry mainet; vastupidi: Simon pidas surnust veelgi rohkem lugu. Kõik, kel vähegi ajusid oli, töötasid pidevalt ja salamahti selle nimel, et krabada, nii palju kui annab; seda Simon teadis. Ta silmitses tabelit oma arvutiekraanil, seda nägemata, taas kurt trükipresside mürale tolmuse akna taga.

Kui sul oli pere, polnud muud valikut kui üheksast viieni tööd rabada, kuid Simon oli alati teadnud, et on teisi, paremaid mooduseid; et jõukas hõlbuelu kõlgub tema pea kohal nagu suur pungil piñata2, mille ta võiks lahti rebida, kui tal vaid oleks küllalt pikk kepp ja kui teaks, millal lüüa. Simon uskus lapse kombel, et ülejäänud maailm on vaid tema isikliku draama lava; et saatus ripub tema kohal, heites tema teele vihjeid ja märke, ja ta tundis tahes-tahtmata, et talle on armulikult kingitud märguanne, taevane silmapilgutus.

Üleloomulikud vihjed olid Simoni minevikus põhjustanud mitu pealtnäha eluvõõrast otsust. Aastaid tagasi, kui ta oli alles trükikoja alandlik õpipoiss, tal oli kaelas majalaen, mida ta endale õigupoolest lubada ei saanud, ning tema naine oli jälle rase, oli ta Grand Nationali võiduajamisel pannud sada naela populaarse traavli peale nimega Ruthie’s Baby, kuid loom oli eelviimase tõkke ületamisel kukkunud. Varsti pärast seda, kui nad Hilltop House’i ostsid, oli Simon matnud tuhat kakssada naela, mille eest Ruth oli lootnud kardinad ja vaibad osta, ühiskasutusõigusega kinnisvara ärisse, mida ajas petisest hangeldaja, vana tuttav Yarvilist. Simoni investeering haihtus koos ettevõtte juhatajaga, aga ehkki ta raevutses, vandus ja lennutas oma noorima poja jalahoobiga pool teed trepist alla, kuna too jäi talle ette, ei pöördunud Simon politseisse. Seda, et ettevõte ei kasuta päris ausaid võtteid, teadis Simon juba enne, kui sinna raha paigutas, ja ta aimas ebamugavaid küsimusi.

Neile katastroofidele pakkusid siiski vastukaalu vedamised, riukad, mis läbi läksid, eelaimused, mis end ära tasusid, ja punkte kokku rehkendades hindas Simon viimaseid kõrgelt; just tänu nendele usaldas ta oma õnnetähte, mis kinnitas tema usku, et maailmal on talle midagi enamat varuks kui tagasihoidliku palga eest lollimängimine pensioni või surmani. Pettused ja sahkerdamine; mahitused ja tutvuste ärakasutamine; sellega tegelesid kõik, nagu selgus, isegi väike Barry Fairbrother.

Seal, oma umbses kabinetis, kiikas Simon Price himustaval pilgul vaba kohta asjassepühendatute ridades, kohta, kus raha voolas praegu tühjale toolile, millel polnud ühtegi rüppe seda vastu võtmas.