Читать книгу Ootamatu võimalus - J. K. Rowling - Страница 11

Vana kirikla oli Church Row’ Victoria-aegsete majade rivis viimane ja kõige uhkem. See seisis tänava otsas suures nurgaaias Püha Miikaeli ja Kõigi Pühakute kiriku vastas.

Parminder, kes oli viimased jardid mööda tänavat jooksnud, kohmitses ukse täbara luku kallal ja läks sisse. Ta ei suutnud seda uskuda enne, kui on seda kelleltki teiselt kuulnud, ükskõik kellelt; kuid telefon helises juba köögis pahaendeliselt.

„Jah?”

„Vikram siin.”

Parminderi abikaasa oli südamekirurg. Ta töötas Yarvilis Edela-Inglismaa regionaalhaiglas ega helistanud tavaliselt kunagi töölt. Parminder klammerdus nii kõvasti toru külge, et sõrmedel hakkas valus.

„Ma kuulsin täiesti juhuslikult. Tundub, et aneurüsm. Palusin Huw Jeffriest, et ta lahangu eelisjärjekorras ära teeks. Maryle on parem, kui ta põhjust teab. Võib-olla lahatakse teda just praegu.”

„Muidugi,” sosistas Parminder.

„Tessa Wall oli seal,” ütles mees. „Helista Tessale.”

„Jah,” sõnas Parminder. „Olgu.”

Kuid toru ära pannud, vajus ta köögitoolile ja jäi midagi nägemata aknast välja tagaaeda vahtima, sõrmed suule surutud.

Kõik oli kokku varisenud. Tõsiasi, et kõik oli ikka veel olemas – seinad, toolid ja laste pildid seintel –, ei tähendanud midagi. Kõik aatomid olid laiali lennanud ja hetkega ümber paiknenud ning näiline püsivus ja kindlus oli naeruväärne; see kõik laguneb ainsast puudutusest, sest ühtäkki oli kõik õhkõhuke ja rabe.

Parminderil polnud oma mõtete üle vähimatki kontrolli; ka need olid lagunenud ning juhuslikud mälestuskillud tõusid pinnale ja kadusid taas keereldes silmist: see, kuidas ta Barryga Wallide uusaastapeol tantsis, ja tobe jutuajamine vallavolikogu viimaselt istungilt naastes.

„Su majal on lehma nägu,” oli Parminder Barryle öelnud.

„Lehma nägu? Mida see peaks tähendama?”

„See on eest kitsam kui tagant. See on hea. Kuid su majast paistab Tkujuline ristmik. See on halb.”

„Niisiis tuleb välja neutraalne,” oli Barry öelnud.

Küllap arter paisus tema peas ohtlikult juba siis, ja kumbki neist ei teadnud seda.

Parminder läks midagi nägemata köögist süngesse elutuppa, mis oli eesaias kasvava kõrge männi tõttu, ilmast hoolimata kogu aeg hämar. Parminder vihkas seda puud, kuid see jäi elama, kuna Parminder ja Vikram teadsid, millist kisa naabrid tõstaksid, kui nad selle maha raiuksid.

Ta ei saanud rahu. Läbi eeskoja, taas kööki, kus ta haaras telefoni ja helistas Tessa Wallile, kes ei võtnud toru. Küllap on tööl. Värisedes istus Parminder taas köögitoolile.

Tema südamevalu oli nii suur ja pöörane, et see kohutas teda otsekui põrandalaudade alt välja karanud tige loom. Barry, väike habemik Barry, tema sõber ja liitlane.

Just nii oli surnud tema isa. Parminder oli viieteistkümneaastane ja nad olid linna pealt naastes leidnud isa näoli niiduki kõrval murul lamamas, päike kukalt kõrvetamas. Parminder vihkas äkksurma. Pikk põdemine, mida nii paljud inimesed pelgasid, oli temale lohutav väljavaade; on aega korraldada ja organiseerida, aega hüvasti jätta …

Tema käed olid ikka veel tugevasti vastu huuli surutud. Ta silmitses korktahvlile kinnitatud guru Nanaki tõsist leebet nägu.

(Vikramile see pilt ei meeldinud.

„Mis see seal teeb?”

„Mulle see meeldib,” oli naine trotslikult öelnud.)

Barry – surnud.

Parminder surus vägisi peale tikkuva nutu maha raevuga, mida ema oli alati hukka mõistnud, eriti pärast isa surma, kui teised tütred, tädid ja täditütred halisesid ning endale vastu rinda tagusid. „Ja ise olid veel tema lemmik!” Kuid Parminder hoidis oma valamata pisarad kiivalt oma südames luku taga, kus need näisid läbi tegevat alkeemilise muutuse, naastes välismaailma laavataoliste raevupursetena, mida ta aeg-ajalt kodus oma laste ja tööl registraatorite peale välja valas.

Ta nägi ikka veel Howardit ja Maureeni leti taga, üks hiiglasuur, teine kõhetu, ja tema vaimusilmas vaatasid nad kusagilt kõrgustest tema peale alla, teatades, et tema sõber on surnud. Peaaegu teretulnud raevu- ja vimmahoos mõtles ta: Neil on hea meel. Nad arvavad nüüd, et on võidumehed.

Parminder hüppas jälle püsti, läks taas elutuppa ja võttis ülemiselt riiulilt „Sainchi’de”, oma uhiuue püha raamatu ühe köite. Selle huupi lahti löönud, luges ta vähimagi üllatuseta, kuid pigem tundega, nagu silmitseks peeglist omaenda laastatud nägu:

Oo, vaata, maailm on sügav pime auk. Igas küljes heidab Surm oma võrku.