Читать книгу Ootamatu võimalus - J. K. Rowling - Страница 6

Evertree Crescent oli Pagfordi peaväljakust kahe minuti tee kaugusel asuv kaarjas 1930. aastate bangalotega ääristatud tänav. Majas number kolmkümmend kuus, milles üürnikud olid elanud kauem kui üheski teises selle tänava majas, istus Shirley Mollison, padjad toeks, ja rüüpas teed, mille abikaasa oli talle toonud. Heiastus, mis talle seinakapi peegelustelt vastu vaatas, oli udune, osalt seetõttu, et Shirley’l polnud prille ees, ja osalt maheda kuma tõttu, mida tema roosimustrilised kardinad tuppa heitsid. Selles meelitavas ähmases valguses paistis tema roosakasvalge põselohukestega nägu lühikeste hõbehallide juuste raamis keerublik.

Magamistuppa ei mahtunud midagi peale Shirley ühe- ja Howardi kaheinimesevoodi, mis olid kui teineteise ligi litsutud erimunakaksikud. Howardi ase, millel ikka veel püsis tema suure kere jälg, oli tühi. Sinna, kus Shirley ja tema roosakas peegelpilt vastamisi istusid, mekutades uudist, mis näis ikka veel toa õhustikus pulbitsevat otsekui kihisev šampanja, kostis duši mahedat nurrumist ja sosinat.

Barry Fairbrother oli surnud. Kõrvad pea alla pannud. Koivad sirgu ajanud. Ükski riikliku tähtsusega sündmus, ükski sõda, börsikrahh ega terrorirünnak poleks suutnud tekitada Shirley’s sellist hirmu, ablast huvi ja palavikulist spekuleerimishimu, mis teda praegu vaevasid.

Ta oli Barry Fairbrotherit vihanud. Shirley ja tema abikaasa, kes tavaliselt olid nii sõpruses kui ka vaenus nagu üks mees, olid selles küsimuses veidi eri meelt. Howard oli mõnikord tunnistanud, et teda lõbustab väike habemik, kes talle Pagfordi kirikusaali pikkade kriimuliste laudade taga nii halastamatult vastu vaidles, kuid Shirley ei teinud poliitilise ja isikliku vahel mingit vahet. Barry oli Howardile vastu vaielnud tema elu olulisimas küsimuses ja see tegi Barry Fairbrotherist Shirley surmavaenlase.

Ustavus abikaasale oli Shirley kirgliku vimma peamine, kuid mitte ainus põhjus. Inimeste suhtes oli tema vaiste teritatud vaid ühes suunas nagu koeral, keda on õpetatud uimasteid välja nuuskima. Shirley oli pidevalt valvel üleoleva armulikkuse tabamiseks ning Barry Fairbrotheri ja tema vallavolikogu semude juures oli ta ammu selle lehka tundnud. Maailma Fairbrotherid eeldasid, et ülikooliharidus teeb nad Shirley ja Howardi taolistest paremaks, et nende vaated loevad rohkem. Noh, täna sai nende ülbus tõsise löögi. Fairbrotheri ootamatu surm kinnitas Shirley ammust veendumust, et mida too mees ja tema jüngrid ka ei arvanud, oli Barry madalamast ja kehvemast klassist kui tema abikaasa, kes lisaks kõigile teistele voorustele oli seitse aastat tagasi ka infarktist jagu saanud.

(Shirley polnud hetkekski uskunud, et tema Howard võib surra, isegi mitte siis, kui mees oli operatsioonisaalis. Shirley meelest oli see, et Howard on olemas, niisama endastmõistetav nagu päikesepaiste ja hapnik. Hiljem, kui sõbrad ja naabrid rääkisid imelistest ellujäämistest ja sellest, milline vedamine on, et südamekirurgia osakond asub siinsamas lähedal Yarvilis, ja sellest, kui kohutavalt ta kindlasti muretses, oligi ta nõnda öelnud.

„Ma teadsin kogu aeg, et ta välja veab,” oli Shirley rahulikult ja muretult öelnud. „Ma ei kahelnud selles kordagi.”

Ja siin oligi Howard, terve nagu ikka; ja Fairbrother oli surnukuuris. Vaat siis.)

Selle varahommiku ülevas meeleolus meenus Shirley’le poeg Milesi sünni järgne päev. Kõik need aastad tagasi oli Shirley voodis istunud just niimoodi: päike paistis palatiaknast sisse, tal oli peos tass teed, mille keegi oli talle valmistanud, ning ta ootas, et tema ilus vastsündinud poisslaps talle toitmiseks toodaks. Sünd ja surm: mõlemal korral tajus Shirley teravamalt elus olemist ja omaenda tähtsust. Uudis Barry Fairbrotheri ootamatust hinguseleminekust lebas tema rüpes nagu pontsakas vastsündinu, et kõik tuttavad teda vahtida saaksid; ja temast saab läte, allikas, sest tema oli esimene või peaaegu esimene, kes uudisest teada sai.

Shirley sisimas vahutavast ja kihisevast rõõmust polnud märkigi seni, kuni Howard toas oli. Nad olid vahetanud vaid ootamatu surma puhul sobilikke sõnu, enne kui mees duši alla läks. Muidugi teadis Shirley, et sellal kui nad tavapäraseid sõnu edasi-tagasi klõksisid otsekui arvelaua nuppe, tundis Howard küllap samasugust rõõmujoovastust nagu tema; kuid selliste tunnete valjuhäälne väljendamine, sellal kui surmateade oli veel värske, võrdunuks ihualasti tantsimise ja roppuste röökimisega, ning Howardil ja Shirley’l oli alati üll nähtamatu siivsuserüü, mida nad iial seljast ei võtnud.

Shirley’le tuli veel üks hea mõte. Ta pani tassi ja alustassi öölauale, lipsas voodist välja, tõmbas froteehommikumantli ülle, pani prillid ette ja paterdas läbi eeskoja, et vannitoa uksele koputada.

„Howard?”

Üle duši ühtlase pladina kostis küsiva tooniga häälitsus.

„Mis sa arvad, kas ma peaksin midagi kodulehele panema? Fairbrotheri kohta?”

„Hea mõte,” hüüdis mees suletud ukse tagant, kui oli hetke järele mõelnud. „Suurepärane mõte.”

Niisiis kiirustas Shirley kabinetti. See oli varem olnud bangalo kõige väiksem magamistuba ja nende Londonisse läinud tütar Patricia, keda harva mainiti, oli selle ammu vabastanud.

Shirley oli oma internetiosavuse üle väga uhke. Ta oli kümme aastat tagasi käinud Yarvilis õhtustel kursustel, kus ta oli üks vanemaid ja aeglasemaid õppureid. Ometi oli ta vastu pidanud, kuna oli otsustanud Pagfordi vallavolikogu põneva uue kodulehekülje administraatoriks saada. Ta logis end sisse ja avas vallavolikogu kodulehe.

Lühike teade sujus nii ladusalt, et tundus, nagu sõnastaksid seda sõrmed ise.

Volikogu liige Barry Fairbrother

Me anname sügavas leinas teada vallavolikogu liikme Barry Fairbrotheri surmast. Oleme sel raskel ajal mõttes tema perega.

Ta luges teksti hoolikalt läbi, vajutas sisestusklahvi ja vaatas, kuidas teade teadetetahvlile ilmus.

Kuninganna oli Buckinghami lossi lipu langetanud, kui printsess Diana surma sai. Tema Majesteedil oli Shirley siseelus väga eriline koht. Kodulehele pandud teadet silmitsedes oli ta rahul ja õnnelik, sest oli õige liigutuse teinud. Parimatelt õppinud …

Shirley väljus vallavolikogu teadetetahvlilt, sisenes oma armastatuimale meditsiinisaidile ja sisestas otsingukasti vaevarikkalt sõnad „aju” ja „surm”.

Vastuseid oli lõputu hulk. Shirley keris võimalused läbi, leebe pilk ülalt alla vilamas, ja arutas, millisele neist surmahaigustest – mõned neist hääldamatud – ta oma praeguse õnne võlgneb. Shirley oli haiglas vabatahtlik; pärast seda kui ta Edela-Inglismaa regionaalhaiglas tööle asus, olid meditsiiniküsimused talle veidi huvi pakkuma hakanud ning aeg-ajalt pani ta sõpradele diagnoose.

Kuid täna hommikul ei saanud pikkadele sõnadele ja sümptomitele keskenduda: Shirley mõtted läksid uudise levitamisele; juba koostas ja kontrollis ta mõttes nende nimekirja, kellele helistada. Ta mõtles, kas Aubrey ja Julia teavad, ja mida nad ütlevad, ja kas Howard laseb temal Maureenile rääkida või hoiab selle lõbu endale.

See kõik oli tohutult põnev.