Читать книгу Kevad kahel rannikul ehk tundeline teekond Ameerikasse - Jaan Kaplinski - Страница 10

Nüüd on päike juba päris kõrgel, oleme juba Briti Columbia kohal, kus olen veetnud oma elust paar ilusat kuud. All paistavad puhuti Kaljumäed ja mägede vahel teed ja põldude-karjamaade primitiivne geomeetria. See meenutab mulle alati ühe mööduva sajandi suurmehe Le Corbusier’ peaaegu andestamatut rumalust, kui ta leidis, et meie aeg nõuab arhitektidelt geomeetrilisust, mis temale tähendas enamvähem sedasama mis sirgjoonelisus. Ometi olid Le Corbusier’ ajal olemas diferentsiaalgeomeetria ja mitte-eukleidiline geomeetria, mis lubavad kirjeldada õige mitmesuguseid kõveraid jooni, pindu ja ruume. Siin tuleb ilmsiks kummaline vastuolu XX aastasaja avangardistliku kunsti ja avangardistliku teaduse vahel: vist enamus kunstnikke (ka arhitekte) vältis intellektuaalset pingutust ja jätkas mõtlemist lihtlausetes, hüüdlausetes ja loosungites. See kunst on täis demagoogiat, egotsentrilisust ja endareklaami, milles ei valita eriti vahendeid.

Ikka enam tundub mulle, et XX sajandi avangardistlik kunst on hoopis lähemalt seotud avangardistlike poliitiliste vooludega – bolševikkude ja natsidega – kui teadusega. Julgen öelda, et minu meelest on Marinettil, Le Corbusier’l, Picassol, Dalíl ja paljudel teistel rohkem ühist Hitleri ja Staliniga kui Einsteini ja Hilbertiga. Auschwitzile ja Kolõmale ei ole vist olemas teaduslikku, ratsionaalset põhjendust, neile võiks aga kindlasti leida kunstilise põhjenduse. Usun, et see varem või hiljem ka leitakse ja meie aja führerid kuulutatakse suurteks installatsioonide, performansside vms meistriteks.

Varasem avangard lõi kõikelubatavuse valdkonna kunsti sees, natsid ja bolševikud laiendasid selle ka mujale, kaotades piiri kunsti ja elu vahel, luues surmakunsti, tapakunsti, hävituskunsti, lõpplahenduskunsti ja muud seesugust. Nüüdisavangardistid, kes kunsti nimel tapavad vana hobuse või raiuvad kirvega tükkideks kassi, on nende haledad epigoonid, kes veel ei julge tunnistada, et lähimineviku kõige vägevamad performansid toimusid gaasikambrites ja kõige vägevamate installatsioonide hulka võib arvata laste kingade hunnikud surmalaagrite ladudes.

Usun, et inimese elu on tema enda oma, ja kui ta tahab selle kunstiliselt lõpetada, võib ta koorida end alasti, võtta kätte seebitüki ja minna gaasikambrisse. Kuid ma ei usu, et ka kunstiline, hästi lavastatud vabasurm oleks väärt enamat kui elu. Ma ei usu, et sirgjooned või Eukleidese geomeetria oleksid paremad kui kõverjooned ja Minkowski geomeetria. Nii ei saa ma paraku uskuda ka seda, et lennuki all avanev ristkülikuid ja korrapäraseid ringe täis laotud inimmaastik oleks parem kui loodusmaastik, kus niisugust primitiivgeomeetriat ei ole. Jah, ma olen kindlasti passeist. Mul on sügav kahtlus selles, kas puu otsast allatulek oli tark tegu. Jah, tean, et omal ajal vaidlesid ka õpetatud rabid selle üle, kas inimesel oleks parem olemas või olemata olla. Hilleli koolkond leidis, et olemas olla on parem, Šammai koolkond leidis vastupidi. Jumal olevat inglitelt küsind, kas tasub inimest luua, aga kui inglid pärast pikki vaidlusi viimaks jõudsid seisukohale, et ei tasu, ja seda ka Jumalale teatasid, ütles too, et hilja juba, mis tehtud, see tehtud.

Aga rohkem ei ole aega sellele kõigele mõelda ja end niiviisi üles ärritada. Lennuk laskub, all hakkab paistma Seattle ja varsti me maandume.

On aeg korjata oma asjad kokku ja jätta hüvasti šveitslasega. Ta jääb siia ootama Alaska Airlines’i lennukit, mis viib ta tükk maad tagasi põhja poole.