Читать книгу Kevad kahel rannikul ehk tundeline teekond Ameerikasse - Jaan Kaplinski - Страница 4

Kui saaks rännata ainult ajas, teeksin kindlasti seda. Ruumis rändamine mulle ei meeldi, vähemalt mitte tänapäevasel moel; mulle ei meeldi liinilennukid, lennujaamad ja hotellid. Aga ajas ei saa rännata, rändamata ka ruumis. Vahel päris kaugele, näiteks Ameerikasse. Ameerikaga on minul nagu paljudel keerulised, ambivalentsed vahekorrad. Ma ei kujuta ette, et selle maa vastu saaks tunda niisugust armastust nagu tunneb eestlane Eesti, lätlane Läti või juut Iisraeli vastu. Ameerika on maa, kuhu ei mindud enamasti sellepärast, et taheti minna nimelt Ameerikasse, vaid sellepärast, et oli vaja kodumaalt ära minna ja Ameerika oli koht, sageli ainuke koht, kuhu minna sai. Nii mindi ja jäädi ja jääjatel sündisid Ameerikas juba lapsed ja lastel omakorda lapsed. Oli aeg, kui minagi mõtlesin, et tahaksin siit maalt ära minna, võibolla ka Ameerikasse. See tahtmine tuli, kui sain kokku mõnede inimestega, kes olid lahkumas, kes Iisraeli, kes mujale. Siis oli hetketi tunne nagu rändlinnul puuris, keda haarab rahutus, kui ta kuuleb öösi lõunasse lendavate sugulaste hääli.