Читать книгу Kevad kahel rannikul ehk tundeline teekond Ameerikasse - Jaan Kaplinski - Страница 8

Ärkasin veerand kuus hommikul. Tiia magas nii sügavalt, et ei ärganudki. Ei ärganud ka siis, kui ma kell kuus oma kahe kotiga lahkusin, et Draamateatri juures takso võtta. Mulle on vastumeelt nii taksod kui telefonid, nii oli lihtsam minna ise taksopeatusse, sel kombel pääsin vähemalt helistamisest. Lennujaamas tuli meelde, et olin jätnud külalistekorterisse külmkappi pätsi musta leiba, mis oli külakostiks kaasa võetud. Ameerikas nagu mujal Lääneilmas seda üldiselt ei tunta – Torontos küll olen näinud kilekotti kirjaga Estonian bread – ja mõned kaasmaalased (nii väliseestlased kui välisvenelased) peavad sellest lugu. Hea, et raamatud ja paar pudelit Viru kangetki kaasa said.

Lennuvälja ääres olid suured hanged ja madalatest pilvedest tõotas lund juurde tulla. Päike hakkas just tõusma, kui tõusime läbi pilvede ja võtsime suuna läände. Selles suunas pidi mu sõit jätkuma veel kaksteist tundi, algul Tallinnast Kopenhaagenisse, siis sealt üle Gröönimaa ja Kanada arktilise saarestiku Seattle’isse.

Taanimaa oli ülaltvaates sama lumine ja talvine kui Eesti, enne starti Ameerika poole uhuti lennuki tiivadki üle jäätumisvastase vedelikuga, mis sealt härmatise maha võttis. Kastrupi lennujaamas, mis on mulle juba üsna tuttavaks saanud, ostsin New Yorgi linnaplaani ja pakikese kurgupastille. Kurk oli kergelt valus, ma ei teadnud, kas külmetusest või kuivusest. Mäletan, et omal ajal Burjaatias, Mongoolia piiril matkates valutas mul kurk pidevalt. See oli kindlasti kuivast, olime ju ühes maailma kõige kontinentaalsemas paigas.

Mul on raske taluda kuiva kliimat, ka Eestis tunnen end põuaga väga halvasti. Vihmane suvi võib olla tüütu, aga hingata on rõske ilmaga parem. Minusugune inimene ei ole loodud Mongoolia, Egiptuse või California jaoks. Pigem Iirimaa, Briti Columbia või Norra jaoks, kus taevas on rohkem pilves kui selge. Jah, ka selget põuataevast on mul raske kaua taluda, kõige paremini tunnen end pilvealuse ilmaga, kui puhub mahe niiske tuul, mis toob kaasa sooja õhku kuskilt kaugelt merelt. Mulle meeldivad ka Briti Columbia ja Washingtoni metsad elupuude, tsuugade ja tuglastega (Pseudotsuga, Douglasia), need puud tunduvad oma pehmete okastega nii pehmed ja sõbralikud. Tahaksin kord elus käia kaugemal põhjas, Alaska Edelarannikul või Kuninganna Charlotte’i saartel, mida õigupoolest peaks kutsuma nii, nagu sealsed põliselanikud haidad – Haida Gwai. Seal leidub veel tükati tõelist põhjamaist vihmametsa, kus puudelt ripuvad pikad samblikuhabemed ja maad katab paks märg sammal. Ma tahaksin seesugust põlismetsa näha, enne kui metsakompaniid talle lõpu peale teevad, enne kui puudest saab puit ja paber. See mõjuks ehk mulle maagiliselt, muudaks midagi minu aja-ja elutunnetuses. Usun, et märjas samblas ei liigu aeg nii, nagu mujal, linnas või maal: kadunud aeg jääb kuidagiviisi pidama samblasse ja samblikuhabemetesse puutüvedel. Seal võiks ehk kohata mõnd hetke, mõnd raasukest oma lapsepõlvest.

Jah, tegelikult lähengi ajarännakule, kaotatud aega otsima. Nagu Marcel Proust. Proust oli ema poolt juut. Kas ta oli emalt, Weilidelt pärind oma minevikuarmastuse, oma ajameelsuse, mis on juutidele olnud nii iseloomulik. Aga teatud mõttes on selline mineviku-orientatsioon iseloomulik kõigile arhailistele rahvastele, kes püüavad elada nii, nagu elati muiste, jälgida õpetusi ja tabusid, mis nende esivanemad kunagi said mõne jumala, vaimu või imeeluka käest. Judaismi keerulises arhailises tabusüsteemis on midagi haaravat. Nagu ka juutide soovimatuses seda ürgset tabusüsteemi uuema vastu vahetada.