Читать книгу Kevad kahel rannikul ehk tundeline teekond Ameerikasse - Jaan Kaplinski - Страница 13

Kurb tõsiasi on aga, et valge inimese saavutustega – püssiga, viinaga ja autodega varustatud punanahad ei ole käitunud loodusega eriti paremini kui nende kahvatunägudest konkurendid. Kuigi on õige, et praegusest mitusada korda hõredamini asustatud Põhja-Ameerika pärismaalased elasid loodusega palju leebemas ja säästlikumas vahekorras ja seda säästlikku vahekorda aitas hoida nende loodusreligioon. Omal kombel püüab seda loodusreligiooni taastada New Age’i liikumine, mis on võtnud üle palju 60ndate ja 70ndate aastate radikaalidelt, beatnikutelt ja hipidelt. Üks beat generation’i suurkujusid Gary Snyder on kuulutand, et valged inimesed peavad saama Ameerika pärismaalasteks, ja uskund hõimukultuuri renessanssi postindustriaalsel ajal. Indiaanlased ise on sellesse uusasukate pärismaalaseks-saamise ponnistusse suhtund irooniaga. “Valgete šamaanide” kohta avaldab oma sarkastilised hinnangud näiteks Normani ülikooli professor Geary Hobson, puhastverd cherokee ja nimekas pärismaalaste kirjanduse uurija ning tutvustaja. Ta leiab, et luuletajad ei pea end vägisi šamaanideks kutsuma, vähemalt seni, kui nad ei suuda teha asju, mida suudavad tõelised šamaanid.

Ühe huvitava ökoloogilis-indianistliku liikumise eestvedajad olidki Mall ja Tom. Selle juured on ühelt poolt ökoloogiateaduses ja teiselt poolt Looderanniku pärismaalaste religioonis ja kombestikus, kus lõhekultusel ja lõhepüügil oli keskne koht.

Looderanniku indiaanlased elasid peamiselt kudemise ajal püütud lõhekalast ja lõhekala oli ka üks keskseid tegelasi nende mütoloogias ja uskumustes. Sealkandis elab mitu liiki Vaikse ookeani lõhesid (Oncorhynchus), kes kõik koevad väikestes metsaojades ning kudemise järel hinge heidavad. Noored lõhemaimud veedavad mõne aja – kuni paar aastat – ojades-jõgedes, siirduvad aga siis ookeani, kust tulevad suguküpsetena tagasi koduojja kudema ja surema. Lõhede elukäik on põnev, põnev on aga ka nende osa kogu rannikuala ökosüsteemis, kuhu loomulikult kuulusid ka põliselanikud.

Ökoloogid on leidnud, et lõhedel oli ja on tähtis roll ka mõnede ainete ringluses. On tuntud fakt, et üks elu põhielemente fosfor kandub hõlpsamini maismaalt meredesse kui meredest maismaale. Fosfori ringkäik ei ole tasakaalus, eriti veel nüüd, mineraalväetiste ajastul. Tasub nimetada, et meile tuntud fosforväetised on kõik merelist päritolu. Fosfaadid, olgu Eestis, Marokos või Nauru saarel, on pärit meresetetest, maapinna kurrutused on siin-seal tüki muistset merepinda maaks kergitanud ja sinna kogunend fosfori meile kättesaadavaks teinud. Muidu aga täidavad seda rolli ökosüsteemides kalu söövad merelinnud, kelle sitaga osa fosforit siis maale tagasi tuleb, või needsamad lõhekalad. Lõhi elab suurema osa ajast meres ja sealt on pärit tema keha. Kui ta sureb, jõuavad keha algained viimaks metsa ja toidavad taimi. Jõuliselt kasvav mets aga kaitseb lõhede lastetubasid, kruusaseid ojasid, varjates neid päikese eest ja hoides puhtana mudastja muust saastast. Emalõhe koeb kruusasesse ojapõhja uuristatud õnarusse, katab oma marja kivikestega ja jääb seda nädalaks-paariks valvama, enne kui sureb ja saab toiduks karudele, kullidele, rebastele, pesukarudele ja paljudele teistele. Nii elavad Vaikse ookeani rannikul lõhed metsaga põlises sümbioosis. Kuni inimene seda sümbioosi oma tegemistega ei riku.

Lõheojasid ohustab saastamine, olgu otsene või kaudne. Seal, kus metsad on maha võetud, soojeneb ojavesi liialt; vette valgub pinnast, mida puujuured enam kinni ei hoia. Lämmastik ja fosfor, mille varem omastasid puud, uhutakse nüüd vette, veed eutrofeeruvad ja kruusane põhi kattub mudaga: säärases ojas ei leia lõhed enam kudemiseks sobivaid kohti ja lõhemaimudel tuleb puudus hapnikust. Lõhed ei tule enam ojadesse, merre valgunud fosfor ja muud ained ei tule enam maale tagasi. Kui ketist võtta üks lüli, ei ole kett enam kett.