Читать книгу Kevad kahel rannikul ehk tundeline teekond Ameerikasse - Jaan Kaplinski - Страница 15

Lõhede kudemist ja suremist olen kord vaatamas käinud. See oli Kanadas, Vancouveri saarel, kus on väike kaitseala. Seal metsa all, põliste hiiglaslike elupuude all on väike oja, milles ja mille kaldal vedeles sadu kalakorjuseid. Osa kalu oli veel elus, oja kubises neist ja nad kudesid või valvasid oma marja ja maimukesi. Kaldal askeldas kajakaid, vareseid ja ronkasid... öösel pidid kohale tulema karud, pesukarud ja teised neljajalgsed – lõhede tulek oli pidu kõigile. Seda pidu vaadates tajud selgemini, kui tihedalt Suures Võrgus on kokku sõlmitud surm ja sünd. Kas lõhed tulevad metsaojadesse surema või kudema, ons see nende mass-suitsiid või pulmad või midagi muud? Narr inimlik küsimus – loodus ei tunne niisuguseid kategooriaid, loodus ei tunne ka küsimusi.

Ameerika aborigeenid nagu paljud teised arhailised rahvad olid kõige toimuva tsüklilisusest ja kõige seosest kõigega teadlikumad kui meie aja inimesed. Nende maailmapildi aluseks olidki kujutelmad olulistest seostest inimese ja metsa, inimese ja looma, inimese ja lõhekala, inimese ja tema kaitsevaimu, taeva ja maa, sünni ja surma, võtmise ja andmise vahel. Nendel seostel püsis maailma tasakaal ja inimene pidi neid teadma ja hoidma. Kes metsalt võttis, pidi metsale andma, kes suri, sündis kuskil uuesti. Iga inimene oli seotud mõne loomaga, mõne vaimuga, mõne sõna ja nimega, mõne lauluga. See maailmanägemus oli omamoodi mütoloogiline Suur Võrk, mis kõike kõigega ühendas. Tema sümbol oli preeriaindiaanlastel ring, Püha Ring, mis mõne rituaali puhul kividest maa peale ehitati.

Püha Ring või Suur Võrk erineb meie maailmapildist seeläbi, et ta ei ole niivõrd hierarhiline, tema tipus ei ole üht vägevat Taevaisa, kes kõike korraldab ja kamandab. Suur ja väike, ülemine ja alumine on kaksipidi seotud. Suur sõltub väikesest, ülemine alumisest, inimene metsast, mets inimesest. Muidugi on mõnel asjal või olevusel rohkem, teisel vähem väge, kuid seegi võib muutuda. Väike laululind võib olla vägevam kui inimene ja peatada kevade tuleku, kui inimene on teda kiviga visanud. Igatahes ei ole inimene tingimata mitte kõige vägevam olevus siin maa peal ja tal on tark seda meeles pidada.

Kristlusele on selline maailmanägemus võõras, kristlus on aborigeenide maausust hierarhilisem. Püramiidi tipus on kõige vägevam Jumal, tema all inglid, inglite all inimesed ja inimese all muu loodu. Üllatav oli aga mulle avastus, et kujutelm inimese ja Jumala vastastikusest sõltuvusest ei ole tundmatu judaismis. Oma eessõnas Martin Buberi hassiidi juttude kogule kirjutab kirjanik Chaim Potok, et Isaak Luria esitas oma kabalistlikus süsteemis kujutelma Jumala viltuläinud loomistööst, mis kahandas Jumala enda suurustja tegi sellest maailmast vildaka. Selle vildaka maailma parandamine (tik-kun)) ja lunastamine on juudi rahva ülesanne: selleks on vaja hoolega täita käsuseadust – mitzwa’sid, kiita, tänada ja ülistada Jumalat, kes nii saab enam Jumalaks.

Liikumine, millest rääkisin, püüdis ühendada muistset maailmanägemust ökoloogiaga ning leida väljendusi nii kunstis, looduskaitsetegevuses kui ühises tegevuses, mida vahel võib nimetada rituaalikski. Peeti lõhepidusid, meisterdati lõhekujusid, tantsiti lõhetantsu, loodi kontaktid indiaanlastega ja õpiti nendelt üht-teist, mis ka indiaanlastes virgutas huvi oma vana kultuuri vastu.

Oma väikses raamatus The Salmon ofthe Heart – Südame lõhekala – kirjutab Tom: “Meil on vaja lõhet, et ta meenutaks meile – me ei ole üksi.” Tema ja ta mõttekaaslaste unistustes saab lõhest Looderanniku inimestele otsekui hingeloom, loom, kes toob tagasi nende kaotatud hinge.