Читать книгу Kevad kahel rannikul ehk tundeline teekond Ameerikasse - Jaan Kaplinski - Страница 14

Tegelikult ei ole Elu Maal siiski mitte kett, vaid võrk, võrgustik, network. Mõne sõlme või silma purunemine ei riku veel võrku, ta on ka siis võrk, kuigi katkine võrk. Niisugune katkine võrk on praegu Maa biosfäär, meie kõikide eluvõrk. Ta on katkine, kuid toimib ikka. Me saame edasi elada ka ilma puhaste lõheojadeta, ilma kotkasteta, ilma tiigrita, pandata, juttselg-kärnkonnata. Kuigi paljudele ei ole selline elu enam tõeline, täisväärtuslik elu, nad ei saa unustada Bali tiigrit, Atlase lõvi, Tasmaania kukkurhunti, Araali järve või Pühajõge. Aga paljud ei märka tiigrite ja kukkurhuntide kadumist ja Araali meri on meist kaugel. Ja kui saame metsa, tiigrite ja Pühajõe vastu uue auto, nõudepesumasina või puhkuse Kanaari saartel, tundub, et maailm on kõigele vaatamata paremaks, elu elamisväärsemaks muutunud. Liike sureb ju kogu aeg, jõgesid-järvi tekib ja kaob, kas meie aeg on siis ses suhtes midagi erilist? Kas ei ole looduse taandumine lihtsalt see hind, mida meil on tulnud maksta parema tervise,parema informeerituse, suurema isikuvabaduse ja liikumisvabaduse eest? Elu võrk ei ole kunagi olnud päris terve, alati on temas auke, katkisi kohti, kuid alati on ta toiminud. Küllap ta toimib siis ka edaspidi. Ka niimoodi mõtlevad paljud.

Vastata võiks, et Lõuna-Aasia tiiger ei ole praegu sedavõrd progressi kui ebausu ohver: rikkamaks saanud hiinlased on valmis maksma mustal turul head hinda tiigri maksa või ninasarviku sarve eest, mis on traditsioonilised imerohud. Ja kui mängus on tuhanded dollarid, ei kaitse tiigreid ja ninasarvikuid enam seadused, valvurid ega looduskaitsealane kasvatus koolides. Ning inimpõlve pärast võib tiigri möiret kuulda veel vaid helisalvestuselt.

Kas peab inimese rikastumine tingimata viima looduse vaesumisele? Looduseseaduste järgi ilmselt küll: loodus on ikkagi meie elu ja rikkuse algallikas. Loodusest on meie geenid, meie toit, meie õli, metall ja puu. Ainult kultuur, keel, kombed, kunst ja teadus ei ole otse loodusest, selle oleme loonud ise. Kuigi kultuuris on loodusega nii palju tegemist paleoliitilistest koopamaalidest kuni Andy Goldsworthy jääst ja langenud lehtedest installatsioonideni.

Kõige tugevamad hoiatusargumendid looduse ekspluateerimise, Suure Võrgu katkikäristamise vastu annab muidugi teadus, loodusteadus. Suur Võrk on tõenäolikult üks selliseid struktuure, millega tegeleb perkolatsiooniteooria. Kui vähendame poorses vett läbi laskvas käsnas pooride arvu, näiteks laseme neil ummistuda, saabub hetk, kui käsn muutub vettpidavaks. See hetk saabub küllalt järsku, tegemist ei ole lineaarse muutusega – mida vähem on käsnas poore, seda vähem nõrgub sealt läbi vett –, vaid muutus on mittelineaarne. Kui ummistuste arv ületab teatud piirläve, lakkab vee nõrgumine päriselt. See, mis praegu toimub Elu Suure Võrguga,on analoogne käsna ummistamisega. Üks silm, üks poor teise järel lakkab olemast, ummistub. Ning ühel hetkel, ühel aastal või aastakümnel võib selle tagasimõju äkki avalduda katastroofilise jõuga, olgu siis ränkade epideemiatena või kliimakatastroofidena, mille vältimiseks või tõrjumiseks inimkonnal ei ole küllalt jõudu. Kui Suur Võrk käriseb, käriseb ta korraga mitmeks tükiks. See võib juhtuda kiiresti. Puu, kelle ma täna metsas langetasin, oli kasvand umbes üheksakümmend aastat, tema kukkumine võttis aega vähem kui kümme sekundit.