Читать книгу Kevad kahel rannikul ehk tundeline teekond Ameerikasse - Jaan Kaplinski - Страница 12

Mall ja Tom elavad hoopis teistmoodi kui sarifilmide ameeriklased. Neil on tubli tunni tee kaugusel Seattle’ist teispool lahte viisteist aakrit metsa ja keset seda metsa väike kuuekandiline puumaja. Maja ümber pole tara ega maja ees pöetud muru, ainult mets. Küll mitte põlismets, kuid ometi ilus looduslik mets, kus leiab peaaegu kõik sealtkandi tavalisemad taimed. Niiskemates paikades on kliimakskooslus elupuumets. Nii nagu meil kuusk edukalt kasvab parema pinnasega kaasiku ja männiku all ning hiljem kase ja männi asendab, kasvab seal tuglase ja tsuuga varjus edukalt hiidelupuu (Thuja plicata). Tema varjus, nagu kuusegi varjus, aga teised puud enam kasvada ei saa. Elupuude all on alusmets hõre ja kidur, mujal rõõmustavad silma sealtmaa mustikad, uibulehed, roomav mahoonia ja salal (Gaultheria shallon), kelle marjad kunagi olid sealtkandi pärisameeriklastele oluline toidulisa. Selles metsas, nii tõsistes pehmeokkalistes puudes, kelle vahel siin-seal, küll üksi, küll salguti on raagus haabasid ja leppi, kui igihaljastes uibulehtedes, mahoonias ja salalis on midagi kodust ja rahulikku, midagi, mille keskel ise tahaks elada. Elumaja juures on mõned kuurid, saun ja ateljeeruumid – pererahvas on kunstnikud.

Metsas on värskeid kändusid ja mõned murdund puud: ka siit kandist käisid mullu üle kõvad tormid. Tormid on praegu moes, neid on aina sagedamini ja nii meteoroloogid kui lihtinimesed – ühed kõhklemisi, teised kindlamini – usuvad, et süüdi on globaalsed kliimamuutused. Kuiv statistika kinnitab, et tormikahjustusi on viimastel aastatel nii palju, et kindlustuskompaniidel on raskusi kahjude väljamaksmisega.

Tee Tomi ja Malle juurde viib läbi Chimacumi orust. Kunagi oli sel tasandikul kuusemets, nüüd põllud ja karjamaad, kuuskedest on järel vaid mõned üksikud puud tee ääres. Mets ongi siinkandis säilind mägedes, seal, kus maale ei olnud tulusamat kasutusvõimalust. Nüüd, kui lausmaal enam metsa ei ole, ujutab vihmavesi madalamad kohad üle, muutes orupõhja järveks, kus vahetevahel peatuvad metsluiged.

Jeffersoni kihelkond (county) olla Washingtonis üks kõige kiiremini kasvavaid kihelkondi, nii on siin ka konflikt inimese ja looduse vahel teravam kui mujal. Praktikas tähendab see muidugi konflikti inimeste endi vahel: nende vahel, kes tahavad metsa säästa, ja nende vahel, kes tahavad nende käes olevat maad “arendada”, see on kruntideks jagada ja maha müüa. Seaduse järgi ei ole seda niisama lihtne teha, kuid andekas ettevõtja leiab andekate juristide abiga ikka võimalusi seadusest mööda minna või selle aukudest läbi pugeda, nii ka siin. “Arendajate” suur argument on ikka see, et nemad aitavad piirkonda tuua raha, luua töökohti ja jõukust.

Imelik on, et jõukus ja mõistus on vastandlikud asjad. Kõik leiavad, et neil on puudu rahast, keegi ei leia aga, et tal oleks puudu mõistusest. Kuigi Ameerikaga tutvudes kipub jääma mulje, et siin nagu mujalgi kehtib just viimane väide.

Keegi prantsuse kirjanik on kuskil öelnud, et kõik ameeriklased on indiaanlased. Selles naljakas väites on mingi tõetera. On ju ameeriklaste kristluses tugev annus šamanismi ja on ka nende nomadismis midagi põlisasukatelt päritut. Ameerika on ka maa, kus võib ootamatult leida mägedes või metsas kellegi maja, mis ei ole tingimata palkonn või vigvam, vaid võib olla midagi täiesti moodsat, plastikmaja, mille töömehed panevad kokku paari päevaga. Üks niisugune maja sõitis meile kord vastu: teda veeti kahe osana suurtel treileritel, millel oli hoiatussilt: OVERSIZE CARGO. Nii on tänapäeva Ameerika majad midagi maja ja vigvami või tipi vahepealset. Ka Ameerika kivimajadest on Hannah Arendt ühes intervjuus öelnud, et need on otsekui kivistunud nomaaditelgid. Nende majade asukad aga rändavad, olgu siis majaga või ilma, pidevalt paigast paika, otsides paremaid töökohti või elamistingimusi. Tom väitis, et USAs vahetab aastas elukohta 20% riigi kõigist elanikest. Kujutan ette, et umbes nii elasid omal ajal preeria- ja metsaindiaanlased, kes ei olnud seotud põldude ja aedadega, vaid liikusid sinna, kus olid paremad jahimaad ja kalaveed. On huvitav, kuidas omaaegne agraarühiskond on nüüd postindustriaalsel ajastul muutumas sarnaseks muistse küttide, kalurite ja korilaste ühiskonnaga. Ka ameeriklaste teaduse ja tehnika hybris’es on midagi, mis oma dionüüslikkuses meenutab pigem apatšide või dakotade riskivalmidust ja seikluskirge kui Euroopa talupoja ettevaatlikku pikaldast meelt.

Huvitav on ka, et Ühendriikide eliidil on indiaanlastega olnud tihedamad kontaktid ja indiaani kultuurid on neid rohkem mõjutanud kui keskmist ameeriklast. Ühendriikide föderatsiooni loojad olevat pidand silmas irokiide hõimuliitu. Ameerika rahvuskangelased on – olgu nad siis punanahad või kahvatunäod – üksildased võitlejad, kes astuvad võimsate organisatsioonide maffia, FBI, CIA, KGB vastu ja võidavad. Lone ranger, Rambo, Batman ja Superman on tegelikult suurte indiaani sõdalaste taaskehastused, kes üksi või salgakesi astusid vastu valgete vägedele ja vahel neid ka võitsid. Tänapäeva ökoloogilise, rohelise liikumise ideoloogia on pärit USAst ja tema aluseks on noorte valgete aktivistide arusaam indiaanlaste vahekorrast loodusega. Roheline liikumine taaselustas kakssada aastat tagasi populaarse kujutelma Põhja-Ameerika indiaanlaste õilsast metslusest, mõeldes talle juurde meie ökoloogilise mõtlemisega sobivaid jooni.