Читать книгу Kevad kahel rannikul ehk tundeline teekond Ameerikasse - Jaan Kaplinski - Страница 6

Minna oli mitu põhjust. Vahepeal oli kutsujaid ilmunud muudestki ülikoolidest, nii et tekkis võimalus peatuda mitmes kohas, näha maad ja inimesi nii Lääne- kui Idarannikul. Olin – esimest korda elus – küsinud Kultuurkapitalilt sõiduraha. Lazar Stanfordist, kes mind oli kõigepealt kutsund, teatas, et ülikoolid võivad maksta külalisesinejale küll esinemistasu, kuid ei maksa kinni lennupileteid Euroopast sinna. Kultuurkapital aga oli valmis maksma kinni need, nii et moraalsed ja materiaalsed takistused sõidule langesid ära.

Kultuurkapitali abita oleks see raamat jäänd kirjutamata.

Oli veel midagi, mis meelitas minema. Mullu aprillis kingiti mulle Varssavis raamat mu vanavanaisa vennast kunstnik Leon Kaplinskist. Seal leidsin vastuse küsimusele, mis mind oli ammu kiusanud: kas Kaplinskite suguvõsa on Poola või juudi päritolu. Uku Masing ütles omal ajal, et see peab olema juudi perekonnanimi, Kaplanid, Kaplanskid ja Kaplinskid olevat olnud juudid, kes elasid kirikumaadel. Ometi ei olnud meie perekonnapärimustes sellest räägitud, vähemalt ei teadnud mu ema midagi oma mehe juudi esivanematest. Tean mitmeid Kaplinskeid küll isiklikult, küll kirjanduse ja interneti järgi – pooled nendest on Poola, pooled juudi päritolu.

Raamatus oli aga selgelt öeldud, et meie suguvõsa pärineb niinimetatud frankistidest, kuulsa sektantide juhi Jakob Franki pooldajatest, kes 1760. aasta paiku läksid katoliku usku. Lootsin, et leian Ameerika raamatukogudes midagi Franki ja tema sekti kohta. Tahtsin ka rääkida mõne rabiga Frankist ja juutlusest üldse. Kuigi mõistusega võttes ei ole inimese põlvnemislool nii suurt tähtsust, tundsin ometi, et pean oma enneminevikuga tegelema, et tahan mõista, mis inimesed olid mu esivanemad, kes liitusid Franki “antitalmudistliku” liikumisega, mis neid traditsioonilisest judaismist eemale viis. Selleks aga tuli judaismiga tõsisemalt tutvuda, kui olin seni teinud. Pilt, mille sellest annavad ja saavad protestandi teoloogid, on puudulik ja erapoolik. Mind ei rahuldanud, kuidas kujutati juudi õpetlasi – varisere ja kirjatundjaid – kristlikus kirjanduses evangeeliumidest saadik. Tundsin, et pean ise kohtuma nende järglastega – rabidega, kes on hoidnud ja hoiavad suurte õpetlaste – Hilleli, ben Sakkai, Gamalieli ja teiste traditsiooni. Teadsin, et getodes ja shtetlites kuju saanud elu- ja kirjatarkus elab ja areneb edasi ka maailmalinnas New Yorgis.

Saatsin Lazarile Californiasse e-maili, et tulen.