Читать книгу Otsija metsas - Jaan Oks - Страница 26

Kui vanaste vähe veel paremais paikades mehi —

siis kõnelevad ajud madalad:

et meelitatud sisserändajad

ei hinge kanda tohi, —

vaid peavad soojusekuningale andma...

Ta asja põhjust jällegi on ajalapsed teadnud:

et saadud sõrmeveri see

on määranud ta hingetee —

on nõnda seadnud,

et hinge ta jõudele sunnitud andma.

See mõte sügav, saame aru:

ju tuli ilma jõudeharu,

ja tulejumal vereta

võiks tutvat ollust tereta —

ja vastu võtta loome

aatome.

*

Ei meie närvielus — nagu mitmed teavad —

kohad need, kas pingule, või väga lõõgu veavad

— siis nii: et mitmel kaaslasel ei ole au ei häbi,

sest, nagu öeldakse, neil kõik ju läbi-läbi...

Me teame: teisel poolel

— niisama vast ka siin —

on päris suurel poolel

neid, keda leotab viin.

Kuid, mis me sellest veame,

siinsamas sellest teame:

ka teistel segu, piin...

Seal reas nad, nagu täienduseks —

on kire naised palavad...

on need, kes ennast alavad,

et teiste kõlblust tõsta,

et targa süüdi pesta —

nad kodanlise lõbu laienduseks...

Seal näeme, kuidas inimene —

ei ole inimene,

ja kelle eest võib osta eluihu...

Kirekihu

ta nii on seadnud —

ka jumal sellest teadnud:

et olgu naista-meest

on ohvrid hulga eest.

*

Veel midagi kusagil keegid ka vahetavad

ja saaduga räbalakest elu siis lahetavad.

Vast kõik ei tea, ei tunne:

ei olnud seda igal ajal, enne.

Nad haletsetud, veavad-seavad,

nad sõnu küll segavad, sõnu küll reavad

ja jälle kiidavad —

neavad...

ilmaelu, kus vihata teavad,

armastama peavad...

Ta vihad hingetööd;

ja mitmed päevad-ööd

peab kahklema ja lootma,

peab tunde-tunde ootma,

kus taganevad tusad

ja ligineksid muusad.

See võitlus tumene, ja kiusatuse meri,

kui hingeveri

on nagu kogemata jooksnud siia kohale,

kus tülilooted tõusnud algele...

Näed, näed: ei taha,

on alatu, on paha —

pead tundmust tegema,

pead kõike kiitma, kiitma,

pead ajuverel liitma —

ja tühjust nägema.

*

Su jumal pole tulejumal,

ei kirepreester, rikas mees.

Ju jumalaks on proosarahvas rumal,

on kujud haled igavusevees.

Oo — ei teenida küll taha!

ajavalu... vahahinged keevad,

mõtted maha läevad —

valiks haamri, võtaks saha.

Pööraks juba ümber, jookseks allamäe

aga — aga — üle tee näen vahi-ingli käe,

ta mõõgakäe...

Ja tumedane hirmukuju too,

on elusaladuse kindel põhinoo —

ja noo!...

Ei kingita seal sulle pärlit kallimat,

ei lubata ka sõrmeverejõuset elu lahedat...

Su seltsiks naistelapsed, tütred higitopikud

ja toored ilmanaised

haiged, vaesed —

ning tasuks juhtund hallikopikud,

on punatenga vanne

aruanne...

... Ja vasta, vasta kõige peale ka

kihvtiga.

Sega hinge hallet,

mis tüütavat auru teeb,

ja puista kaetud valet,

mis lööb, mis sööb...

Kui tulevad ta preestriööd,

siis, teadke, kordadel on kihvtiveed

ta loova kire all

saadaval...

Kui juba otsijad-kuradid on paremad,

kui armukene segab kulda-kulda —

ei te näe ajatulda,

vaid ainult tuletooja varemaid:

nälg, häbi — kustund mulda...

18. 3. 1908