Читать книгу Otsija metsas - Jaan Oks - Страница 40

Jäljeta-jäljeta-jäljeta ma

ilmadest läbi pean pääsma,

taevastest mööda ja haudadest üle —

sinna, kus ahetab unustus-süle.

Kui ma ka valitseks, talitseks sääl —

aegade ääres, momentide pääl:

sideta, pideta uhke on minna,

olgu siis siia, või olgu siis sinna.

Seda ma tean ja ka tegema pean:

ased ja jäljed kõik kaasa siit vean.

Enne veel väiklased sidemed kaotan,

enne veel viimsedki paelaksed laotan.