Читать книгу Otsija metsas - Jaan Oks - Страница 35

Septembri-ilmad tumedad

mu sügis-rinda rõhuvad...

Ei siin küll pole õnnel asu,

kus viletsust on terve lasu,

kus päikse-laulud palavad

ju enne ära surevad.

Ju enne — — —

Siin jääne nälg ju hinge sööb,

siin vaesus põue kihvti teeb —

ja siis, kui süda hõiskeks valmis,

mu elulaul läeb näljasalmiks...

— — —

Hall ja kurb on sügis õues,

igavam ja õudsem põues —

igavene tühjus hinge sees,

surnud rõõmud, surnud pidud minu ees.

Nii on see, kes meeleheitel — — —

Kui see puu sääl aias õhkab,

kui ta kõdund lehti vihkab —

siis käib elu-valu-häbi

lämmastades hingest läbi.

Sopane on lävealus,

mõtted mustad ajutalus:

mille pärast minule ei ligine

roostekopik — kopik higine?..

Kui kohkund lehed kollakad

maas keerlevad kui lollakad —

siis muremõtted mustemad

mu sügis-hinge vaevavad...

Mu koltund vaeva-hinge!

1908