Читать книгу Otsija metsas - Jaan Oks - Страница 21

— Näe, isa, ka sina siin!

Sul ju hang ja teiba otsas kiin

ning uued saapad, parem peakate

nagu oleks teoksil pildi ülesvõte.

Ka rusikaski tõuseb õhku

kui tahaks kõike maha lõhku,

kui ähvardaks see tõmmu käsi

ülekohtust ilma;

ja teine tagapool,

näe, troostib nutjat silma

kui lahke emahool.

Ja silmades on säsi.

— Ka sina — ja kuhu lähed, isa?

Vaata, lahke juttki visa!

Sul ärritus ja pisar eksind palgel,

nõnda vara valgel

nagu pika-tee sa algel...

Maga!

seitsekümmend aastat ju —

kõik on külas vaga.

Mu — —

Lähen — tasun! Teised juba ammu ära...

— Neile, neile tasu vaja,

riisusid mu teise poja!

See on kutsuv sõja kära!

Nagu siis, ma ette astun,

kui ka lasen...

Ma sõjamees:

pean ikka ees...

Sa, poeg

ju emapoeg...

Neile, neile hoope palju, hoope, tuld!

Võitlus minu muld —

mu sõda —takuoda.

Aga ei saa ligi...

See siin minu higi —

minu muld...

Haige olin...

siis mu Mihkel koju kanti,

vett ja lunda pandi...

Tugev, nagu siis, kui koju tulin —

Mihkel! — vahva, tule — —

Poja jalast üle,

kesse imestades kuulab, vaatab

isa selja taga,

kui see neab, sa’atab —

langeb vaaruv vanem,

kes ju ennem

kaua-kaua olnud voodis haige,

kõdu nagu väike,

vana, vaga,

kas ta jampsib, lugu jaatab —

lugu poja üle.

Aga süle

tõstab lapse rammul

vana isa, kes ei astu sammul,

kes ei hinga enam

ega valjult vannu

suuri sõnu...

Kõik on kurvem, kenam.

Nukralt pöörab noormees koju,

keda rahutuma aja tuju

kutsub, kus on välja äär,

ja kus oma kopli käär —

ju siis, kui talve koidukuma

lahuteleb soise auru suma

nii väljal, sääl,

kui mäel...

25. 9. 1907