Читать книгу Otsija metsas - Jaan Oks - Страница 16

Kas leiad maad, mis on nii pisi,

et sündima ei mahu mõtte-isi —

et ummustuse idu enne langeb,

kui kangeb?

Kas tunned maad, kus vahest külmahallad —

veel enne, kui sa tundeid hinge kallad —

kõik kujutused halvanuteks teeks —

neid jääga üle lööks?

Kas leiad maad — või tead sa vangikoda,

kus õhk nii halb ja õlg nii mäda,

et õudne aur su hingeihad neelab,

neid tõusta keelab?

Kas tunned sarnast imemüüri,

kust läbitunge purusta’ võib ideetüüri —

siis sihita läeks elav elu oma merele

se’e rikkis sõiduriista järele?

Kas näinud oled — või on teada antud —,

kuis taotakse need targad ahelad,

mis kahklemata hinge arstivad —

kui saavad ligi pandud?

Kui ei-ja-ei — — —

vast tunned surmaviisi,

mis korraga ju hukkab mäluküüsi:

et jäänutele minevikumaa

ju oleks sootu tundmata.

Kui kõike seda —

no — siis oda

ja võllas, kett ning vangikoda

on lihtsad kollid ilmades —

ja väiksed meie silmades — — —

18. 9. 1907