Читать книгу Otsija metsas - Jaan Oks - Страница 14

Tõstke te, rändajad, viimselt üks eksija üles!

Hoidke veel, suremata surejad, kahklejat tunnigi süles!

Võite vast öelda, kes petetu meist, kes petja:

kes on see looja, kes sööja, kes andja, kes võtja?

Kes ta on —

ja kus ta on?

Tunned sa jumalat, kellest nii tõsiselt räägid mulle?

On ta ka, hulkuja, kuski end näidanud sulle,

et ta on olemas ilmade sees,

et ta on hea ja paha kui mees...

On see ainult unistus —

või õige tunnistus?

Igal pool väiklust ja lodevat leigust.

Otsid ja otsid siit igavest õigust,

muutmata tõde

ja tasuta tööd,

endale õde

ja täielist venda —

leiad enda

hämarööd,

leiad valet, pettust,

vägivalda, viha,

ülekohut, rõhumist

ja toorest iha:

leiad kõike, millel nimed,

mis on tutvad asjad, mis on imed —

aga pole ainult õiget jumalat:

aina petavad mind, rumalat!

Arvad, sõber, töös

on jumal, luulelises öös?

Õnnes, valus,

rõõmutalus;

vaenus, sõpruses või kullas,

vaikses perekonnas, hauamullas;

templiteel või barrikaadil,

unistustes mitmel laadil?

Ei! Ka armsa süles,

vara küljes, —

kunstikojas,

isamajas,

sõbrarinnal,

kodupinnal,

aateilmas,

võitja silmas,

teaduses,

õiges seaduses...

pole teda,

otsin keda.

Kaaslane vilets, saa sinagi veel aru

õnnetut, kel rinnas kahtlusmaru;

mõista, seltsimees, kui hüüan lagedal

eluväljal, rõkkava tormi all:

“Kusagil pole veel jumalat

ainult narrivad mind, rumalat!”

2. 9. 1907