Читать книгу Otsija metsas - Jaan Oks - Страница 11

Panen panti viimse sooja kuue,

kannika kui lapse maha müün.

Tahan osta halja mõõga uue,

millega ma armsa välja viin.

Välja viin ma sealt, kus vangilauad,

kus on rõske müür, seal päästan ma;

kus on sügavad ja haigutavad hauad,

seal näen kinnihoitud armsama.

Nagu viimaldi veel käsi lõhub,

peagi seisma pean ma kalli ees.

Haua põhjas hinge veel ta õhub,

siin ta päästja, ma ta õige mees...

Igav mõrsja, sinu pärast kaotan oma nooruse.

Sinu pärast jätan juba au ja vooruse.

1907