Читать книгу Otsija metsas - Jaan Oks - Страница 10

See püha viis, need taevalised sõnad,

kus liikuv armsus mõtteid liigutab.

Need uued mõtted lahedad ja kenad,

mu murtud hing end nendes kiigutab.

Ma võitlesin ja mõtlesin nii kaua

ning üksi käisin seda teed...

kui korraga sain palgaks selle haua,

kus elu kõduneb, ja päevad-ööd.

Ma kannatan, ma tean ka — sellepärast,

et laulsin laule vabadusele...

Kuid tunnen valju sundi sellest pärast

ka korrata mu kaasalistele.

Välk sähvatas ja uus lõi punetama,

kui üksi kambris nõnda seisin ma;

see silmapilk viis kõike unetama,

kui vabaduse õhku pääsin ma. —

Kui surmahaigelt selle ilma elus

kord vaimustatult laulan seda viit,

siis paisub hing nii suureks vaevas, valus

ja kõike leidnud, mida otsind siit...

1906 / 1917