Читать книгу Otsija metsas - Jaan Oks - Страница 20

Jällegi ikkamas hinged mul tormide ees,

jällegi abita-õnnetu tundmus seal rindades kees.

Ja tulehinges on käärivad ased,

kui lased,

et tülita-tüütavalt ta teeb

su vahasse vaimusse lõõmavat tööd.

Kui söed on õhkumas rindade taga,

kui sina aga —

veel kõik-ja-kõik, mis jõuad ja teed

on see, kui teel ja seal.

Kus liikumas vahvane vägi —

veel nõutult käsi kokku lööd,

kui keemas on tuledemägi...

Sa — miks sa seal istud ja seistagi maldad,

kus õõkavad marud, kus kaugnevad kaldad?

Kus aurud on huilgamas lõpisel teel

ning tulised madud küll ümber, küll eel?

Inimene imeline radade peal —

vast eksid sa seal,

kus hallide udude hanguse taga

on kõik nii vait, nii vaga.

Üks ekkinev kisake,

kui viimane lisake —

on madala surutud õhkene

lõhkine...

Kui rändav sa seal, kus soode sees

on sügavad samblad, on järved kõik vees,

kus märgade kallaste all

viis võngub võlinal —

veevaimu suus,

kui lämmatud puus —

siis tea,

nii pea

kui mõminat kuuled,

et paluksin, vaatama tuled:

sest see on loova lauliku tundmata hing,

ta tume ja tormine luulete hing,

kes oigab nii kaua,

kuni saab haua —

ja kui kord on katkenud needmiste ring...

Ta, rändaja, vabaduslauliku kuju,

kes langenud kusagil nõnda-on-nõnda,

kes päästa kord tahtnud on pimedat venda

ja vaenlast õnnistada

ja sõbra tõsta üles —

kes üksi võitles ilma süles

ja üksi eksis vetevoos,

kurede soos

kui raske tuju...

Kaassurejad teadku mu, rahutu, lugu,

kus vette on saanud see tontide sugu —

ja siis mu kohta otsust seadku:

või võnkuva hingele pärlid toogu,

või üles poogu —

nad teadku:

Mu luule see nutab mu sees,

ta uppumas veres ja suremas vees;

et otsijal rahval ei rõõmusid ees...

Hall mure. Tüütav tühine

on päevaelu hingemõlu lühine.

Ei nüüd ega nüüd ega viimati

vii laulikud, rahvast ei sihile tee...

Ei mägesid pisarad sulata:

mu mõõka ulata —

ulata!

Jaa — ka:

nad aru ei saa...

September 1907