Читать книгу Otsija metsas - Jaan Oks - Страница 9

Siit sõuame laiale merele,

meist kallas jääb kaugele maha.

Ei kedagi tagasi saarele —

on kuulda — meist minna ei taha.

Meil purjed on valged ja punased,

me mõtleme, nähtavast, palju,

kui näod on tõsised, tasased,

kui aerusi lüüakse valju...

Me sihiks on paistmas sinetav maa,

kus kallas, need rasedad rannad.

Veel tundmatuks jääb meie raa,

või, sõber, sa teatuse annad?

See kallas on tuntuse-teatuse maa,

kus uued on viisid ja keeled;

siin tahaksid hakata elama,

kui rahul on uuendud meeled.

1906 / 1917