Читать книгу Otsija metsas - Jaan Oks - Страница 13
Lähen!
Оглавление... Mu ema!
Saa sinagi minust aru!
Näe-kuule: ju metsas ja lagedal maru ...
Ja mägede pääl
ning orus
on eksimas vaimustud vendade hääl ...
Kui kodus on nutt
ja pääd kõik norus,
sääl põlemas põuede taga
on janu, mis iial ei maga,
on janu, mis jahtub ja sureb vast siis,
kui lainete lõpikul lauldud on viis ...
... Mu ema
ja Tema —
nad ekslikult segavad põues mu tuld
ja paludes kordavad aga,
et oleksin rahulik, vaga —
ju enne kui rinda mul matab muld.
Kuid tunnete tuiked muust elust mul teavad,
kui tundmatu taeva mu hinge nad veavad,
ah, parem kui nemad need elust mul teavad!
Kui viimane värisev mõlalaul
veel õhkab ja võliseb,
siis kui taevast langevad kirgede aul
ju mõõk ka kõliseb,
mis otsustab saatuse nägude näljal ...
Ja pidemeta,
sidemeta
vaevade väljal
ma võitlen
ja heitlen.
23. 8. 1907
