Читать книгу Otsija metsas - Jaan Oks - Страница 18

Ei ühtki külma elutundi

või teenida ma ilmas armastuse-sundi.

Ei — ja ei! — sest see mind juba köidaks —

mu hinge elusihist välja heidaks...

Ei mina vana ringi mahu,

kus odav unistus ja kus on väsind rahu:

seal väga harilised ilma igapäevad —

seal meeled väiklast omaõnne tundvad, näevad.

Mu töö on suurem:

liigun ööta,

ja rändan, võitlen, töötan vööta.

Nii on lihtsam,

nii vast jõuan siis kui kaugemale sõuan

ja kui ei kummarda, kuis ilma viis...

Ma naeran iga armu

ja otsin elu karmu.

Siis põhja ei vaota,

siis osa ei kaota —

ja elu ülesanne

ei rõhu minevikku nagu vanne...

Kui kangelasena — saad armastusest üle...

— ja see on siis: kui ustav mõistus elu mõõdab,

ja kui ta tundmusi vast jagu-jaoti söödab: —

et liialdused nõrkust ilmale ei tooks,

et aju arukene purju end ei jooks —

sääl,

kus seletada vaja, mis on hääl,

ja mis on häälekaja ilma pääl.

Kas see siis mõtlemisele ka kedagi ei aja:

üks odav jänu, ilmetähe haru

võib lollistada silmapilgul kaine aru...

See häda suurem veel, sest elust välja otse nooremad

on need, kes enne surma kaaslastele nõnda surevad.

Ja eluvõitlus püha tervelt ette jääb,

kui kesakangelane teista teeda puhkusele välja läeb.

Kas see on terve mõte veelgi nõrkust sigitada —

eks ole juba aeg kord huvitavat lõppu ligitada?

Kes tühja teab: on kuskil midagi, mis valmib, kangeb,

või on see lõbu kõik: et tahab, tõuseb, langeb.

Nii — vead, vead: ilust, igavest ja õnne sõtkud suuga,

ja ikkagi ei pääse kuskil kokku muuga...

Naera kõrvalt, pilka üdini sa terve sugu:

see on vana, väike, odav ilmaviisi tüütav lugu;

nagu täna, eile, homme, enne,

nii ka alati nad otsisivad ilmas lolli õnne —

nõnda,

leidsid jälle ajus pisi enda...

Võite seda, vägevamad, vähe eita,

pikapeale saate uutki võita.

Siis kangelastena end kuskil vabalt leiame,

kui kired pühad uhkelt kinni hoiame.

Ja viigugi ihade pidude-tee

meid kaitseta tungides elule —

ma tuumali ja teadmata, jäljeta

pean toredalt minasse kaduma...

19. 9. 1907