Читать книгу Otsija metsas - Jaan Oks - Страница 37

Öö õhu vedeluses

ma hulgun uulitsal.

Mu ajus vaevalises

on kihvti saadaval.

All vaevarinna valus

koht nälgind needmist loob,

kui hooraelu talus

kirg ennast purju joob.

Torm õudne põues rädib

ja häbi suurendab,

kui tuulehoog alt rebib

ja põlved paljaks a’ab.

Oh, naerab hullumeelselt

lai sopiline suu!

Ja liigub nagu viimselt

väsinud saarepuu.

Kui kord veel teda näeksid,

kes oskab piinata, —

küll purustaks ta musud

üks pudel viinata!

See purustaks ta musud,

ta õnned maha lööks,

häätegelised rusud

mu häbi ära sööks.

Kus sopasema paiga

veel valiks uulitsal —

ei tunneks, teaks enam,

mis näha, kuuldaval.