Читать книгу Otsija metsas - Jaan Oks - Страница 36

Kus hoovid haisesivad,

sääl aastaid kännisin.

Kus sitsikuue-räbal,

sääl ilma sündisin.

Mu ema oli värdjas,

ma kahekordne veel.

Mu isaks... vanad poisid,

armastus — kõrtsiteel.

Ta, vanem, teenis mehi...

Ja nädal puhkel sai —,

siis nõnda palju jõudis,

et häbi ilma sai...

Ma hunnikutel toitsin,

kus kondid, putukad.

Ja elu sisse hoidsid

teenijad jutukad.

Kus porid, vetekärbsed,

seal jooki korjasin.

Mitmeldi vaheldades

ma sante orjasin...

Mu kunstikasvataja

on purjus ema laul —,

kui teised tegid liiga

sõtkutud neitsiaul!

Ja saladuse isa

ma nägin alles siis,

kui nööri lõikamiseks

üks võõras noa viis...

Te laulge kiidulaulu

ja õnnes hüpake —

kuid põlata ja naerda

mind mudas lubage.

Te õpetaja hüüdke,

kes lapse taeva viib.

Ma tulen öösel hoovi...

te leidus rahu müüb.

19. 3. 1908