Читать книгу Kooli-raamat - Johannes Käis - Страница 12

Pedagoogika on kunstiõpetus, õpetaja on kunstnik. Kõrgele tõuseb selle mõtte juures noore õpetaja rind! See võib olla. Sest õpetamine on tõesti kunst.

On olemas valitsevad ja teenivad kunstid. Õpetamine on teeniv kunst. Raskes kasvatustöös on kool kodule aitajaks. Tavaliselt ei nimetata kasvatust kunstiks, ja siiski on ta seda, kuigi tema abinõud on väga lihtsad ja subjektiivsed ja kunstilised tingimused üldise alusena igas terves inimmõistuses olemas ja ärkavad juba esimese lapse sündimisel emas ja isas.

Tähtsama osa kasvatuses moodustab õpetamine, mida vanemad mitmesugustel põhjustel ei teosta ja mis juba palju rohkem selleks määratud õpetajatele üle antakse. Kunstilisi võimeid nõutakse sellelt, kes väikest arenevat vaimu nõnda juhtima peab, et see oma rahva tänapäeva kultuuri tuumast ja sisust aru saaks ja sisemisi jõude valmida laseks, mis tal võimaldavad oma olemasolu eest võidelda, kultuurivaru enese hääks kasutada ja ka teistele toeks olla. See on püha kunst, mis kõrgeid eesmärke, inimkonda ennast, õilsamaid aateid, inimese hinge käsitab. Ta on tõsine kunst, kus ainult täielik isiklik andumus, jõuline püüdmine ja võitlemine, julgus ja vastupidavus täiuslikkusele viivad. Ta on rõõmus kunst, õnnistuseks sellele, kes ideaalidesse usub ja tulevikurõõmsa ilmavaate ja elumõtte kaasa võtab oma töösse. Ta on vaba kunst, milles mitte seadused paberil, vaid elusad, igas indiviidis tuntavad ja mõjuvad seadused maksvad on, mis mõjuvad tõukejõududena sellesse, kes oma kutsetööd nende järgi toimib. Vaba kunst, milles sagedasti sünnipärane taktitunne kooliarvamuste üle võidu saavutab.

Ja siiski on õppetegevusele nii mõndki omane, mis kunstiga vastuolus näib olevat. Õpetamine on igapäevane töö. Ta ei saa mitte kohast meeleolu oodata, ta nõuab sagedasti võitlemist oma meeleoluga.

Kõrgema kunsti jünger ootab muusat, et see teda suudleks, kui pole meeleolu. Õpetaja peab alati oma ametis tegev olema, temalt nõutakse kohusetruudust. Juba sellepärast ei saa õpetamine ainult kunst olla. Selle juurde tuleb veel, et mitte igaüks, kes kohusetruult õpetab, pole kunstnik. Õpetajaid on selleks liiga palju, et igaühel oleks kunstnikukalduvusi. Sellepärast tuleb tegevus ka teaduslikule alusele rajada. Mida kunstnik intuitiivselt leiab, peab teine, et midagi võida, harjutamisega saavutama. Kus kunstnik oma otsekohesele tungile järgneb, peab teine iga toimingut kaaludes tegema.

Muuseas on suur eksiarvamus, et suur kunstnik välismõjudeta kuulsaid, surematuid teoseid saaks luua. Õige kunstnik vajab tõsist kunstiseaduste uurimist. Tõsine kunst ei ole seadusteta. Kahtlemata ei ole kunstiseadused kitsad paragrahvid, vaid laiaulatuslikud ja rajatud inimese kõikidele vaimlistele omadustele. Nad peavad olema. Kuidas võiksime meie muidu kunstniku tunnetele kaasa elada? Kuidas võiks muidu üldine tunnustamine sündida? Kust tuleks siis aukartus õige kunstiteose ees veel aastasadade järel? Ja kuigi valitsevatel kunstidel poleks seadusi — kasvatustegevusel on seadused olemas. Ja õpetaja peab neid tundma, peab neid vaevaga otsima, uurima. Sellepärast on õpetamine ühtlasi ka teaduslik tegevus. Kui õpetaja, kellel kunstnikuvõime puudub (ja niisuguseid on suurem osa meie seas), hingeelu saladustesse ja selle arendamisse süveneb, kui tema saadavaid abinõusid uurib ja katsub, kui tema ise tähele paneb ja kogemusi omandab, kui ta süveneb nendesse teostesse, mis üldist tunnustamist on leidnud, siis saavutab ta selle, mis tal puudub. Õpetuse olemus nõuab ka meistritelt, et nad oma tegevuse teaduslikult läbi katsuksid, et nad just sääl, kus kõige vabamalt talitavad, igal ajal tõendada suudaksid, et nende tegevus on ka teaduslikult põhjendatud. Sest kui kasvatuses milleski eksitakse, siis ei ole rikutud mõni tükk riiet või mõni surnud kivi, vaid inimhing.

Õpetusel on omad teaduslikud põhialused. Teaduslikult määratakse õpetuse eesmärk; psühholoogiliste seaduste kaudu juhitakse lapse vaimlist arenemiskäiku; uuritakse väliseid mõjutusi lapsesse. Kes need kolm põhinõuet unustada tahaks, oleks kõrgematele isiklikele annetele vaatamata kõlbmatu pedagoog. Kasvatuslikku eesmärki peab iga üksik abinõu teenima. Teatud arenemisastmele peab ta olema kohane, tähele peab pandama nii möödunut kui ka tulevat. Mõeldes peab õpetaja oma töö korda saatma.

Õpetamine laiemas ulatuses võttes on ka kõlbline tegevus. Armastus peab õpetaja lapse juurde viima, kaastundmus vaimliselt nõrkade juurde. Ta ei tohi oodata meeleolu; töörõõmule peab ta ennast hädakorral sundimagi. Nukruse peab ta võitma. Isikliku valu maha suruma, sest talle usaldatud õpilased nõuavad rõõmsat õpetajat. Õnnelik on see, kes iga päev rõõmuga oma töö juurde võib minna. Kangelasena tahame aga seda austada, kes oma muret suudab varjata töö hääks kordaminekuks, kes oma ihu ei hoia selleks, et tagajärjerikkalt tegutseda. Õpetajaamet nõuab kõlblisi omadusi: kohusetunnet, hoolsust ettevalmistamiseks ja ettekandmiseks, eneseohverdamist, väsimatust ka siis, kui puudub vili; õpetaja ei tohi pahuraks saada sealgi, kus tänamatus palgaks on.

Nii oleks õppetegevus ühtlasi kunstiline, teaduslik ja kõlbline. Nagu ta kogu inimest valdama peab, nii eeldab ta teda ka tervikuna. Nõnda kuulub ta kõrgemate ülesannete hulka, mis inimesele antud. Kasvataja peaks ühtlasi kunstnik, õpetlane ja kõlbline isiksus olema.

Sellepärast on igasugune ühekülgne käsitamine vale. Kes koolis moodsas mõttes kunstnikuna elada, geniaalsetel tujudel ja mõtetel valitseda lasta tahaks, ei kõlba kooli! Kes kogu oma õpetuse kuivale teadusele rajab, kelle südamest ühtki sooja kiirt välja ei tungi, teda võib õpetajana küll tarvitada, kuid iial ei tohi temale anda tervelt üht klassi! Kes rohkem midagi ühes ei too kui hääd ja kindlat tahet kohusetruult töötada, sellele võiksime ruumi lubada koolitöös, aga ta oleks kahetsusväärne, sest et ta võimine tahtest maha jääb ja ta eneselegi tihti ütleb: parem, kui ma ei oleks õpetajaks hakanud!