Читать книгу Kooli-raamat - Johannes Käis - Страница 14

Ajalooline tagasivaade. Hariduse mõiste. Valitsev arvamus oli ja on nüüdki, et intellektuaalse kultuuriga ka kõlbline elu kasvab. Intellektuaalne vaade inimese olemusele soodustab seda arvamust eriti. Kreeka mõtteteadlastel, nimelt Sokratesel leiame mõtte, et kõik voorused on omas olemuses vaated, arusaamine tõelikult hääst; kes seda tunneb, valibki loomulikult hää, mitte vastupidi.

Renessansiajajärgul pääseb see vaade, mida ristiusk omaks ei võtnud, võidule: Erasmus jutustab väsimatult, et hariduse ja tarkuse läbi ka tee kiriku parandamisele läheb.

Descartes, Spinoza, Leibniz, Wolff, Voltaire ja valgustuse ajajärk, need kõik liikusid samadel jälgedel. Teadus ja haridus vabastavad inimese põlgusest ja sallimatusest ja teevad tema vooruslikuks, vabaks eksimustest ja ebausust, näitavad, kuidas üksikute huvid jäljetult sulavad ühiskonnas, ja selle järelduseks on mõistlikud elukombed ja üldine inimarmastus.

19. saj. liberalism võttis samad vaated omaks: asutage koole, et ei oleks tarvidust asjata parandus- ja karistusmaju ehitada.

Selle valitseva vaate vastu hakkab Rousseau, kes ütleb, et kultuur ja haridus ei paranda inimest, vastupidi: vale, omakasupüüd, enesearmastus, väiklus, väiksemate põlgamine jne., need kõik on kultuuri vili, järelikult teevad kultuur ja haridus inimest pahemaks.

Schopenhauer annab sellele pessimistlikule hariduse hindamisele psühholoogilised alused. Ta ütleb, et tahe on vaimuelu põhifunktsioon; selle tööriistaks, abinõuks on mõistus, mis milgi tingimusel tahte põhisihti ei suuda muuta. Kui nüüd tahe oma loomult on egoistlik, hoolimatu teiste kannatuste ja hää käekäigu vastu ja inimene selle tagajärjel ainult omi huvisid kaitseb, siis saab inimene selle kardetava tööriista harimise läbi paratamata veelgi hädaohtlikumaks kogu ümbruskonnale. Mõistuse arenemisega tõuseb loomulikult ka iseteadvus, oma huvid tunnustatakse ainukesteks õigeteks ja viiakse kindlate abinõudega läbi. Piiratud, kitsamas mõistuslikus elus leidub ennemini tõelikku hääsüdamlikkust.

Kiriklik ja poliitiline reaktsioon, mis igal pool romantika vilja lõigata püüdis, omandas samad põhimõtted ja juhtis neid omasoodu edasi, kui ütles, et hariduse levitamine ja teaduse andmine massile teeb rahvast ainult upsakaks ja enesearmastajaks. Sellepärast ei ole haridus sugugi rahu ja õnne saavutamiseks tarvilik, pole tarvilik rahvahulkade õnneks ja rahulolekuks. Sõnakuulmine, ustavus, järeleandlikkus ja teised voorused kosuvad paremini mõistuslikus kitsapiirilisuses.

Need on vaated hariduse kohta, mida jagasid valitsejad ja suured poliitikamehed 19. sajandi esimesel poolel. Kuivõrd kitsarinnaliselt mõtlesid tolleaegsed valitsejad rahvaharidusest, näitab tabavalt järgmine lord Bolingbroke’i ütlus: “Kui hobune sama targaks võib saada kui ratsanik, siis ei tahaks ma mitte ratsanik olla!”

Missugune seisukoht peab meil selles küsimuses olema? Kui tolleaegsed valitsejad ja võimumehed rahvahulkade haridust tarbetuks pidasid, seda rohkem ülistame meie hariduse väärtust!

Poliitika, mis üksnes valitseva klassi huvisid kaitses, andis alamatele ainult niipalju haridust, kuipalju see kasulik oli valitsejatele “elava tööjõu” muretsemiseks. Absolutism ei ole mitte rahvahariduse sõber ja tal ei ole selleks ka põhjust.

Kes aga ei usu, et üks osa rahvast on valitsejateks loodud, kes võivad haritud saada, ja kaugelt suurem osa rahvast on määratud ainult sõnakuulelikkudeks alamateks, see ei näe iseseisvuse ja iseteadvuse kasvamises kaotust.

Kes inimese eesmärki tema arenemises näeb, see peab täiuselejõudmise iga kasvatuse, ka massikasvatuse eesmärgiks võtma.

Valitsev võim peab alamatele kui samaõiguselistele vabaduse ja iseseisvuse jätma, ühtlasi juhtima neid õiguse ja paremuse poole. Seda nõuab ka Kanti filosoofia: inimest ainult tööjõuna temale võõra eesmärgi saavutamiseks kasutada on lubamatu ja alandav.

Kuidas jääb nüüd aga Rousseau ja Schopenhaueri vaadetega, kes tõendasid, et inimese iseloom on seda parem, õiglasem, sõbralikum, otsekohesem ja häätahtlikum, mida kaugemal tast on haridus ja kultuur? Siin oleks järgmist öelda. Esiteks peab muidugi Schopenhauerile osalt õigust andma: intellektuaalse funktsiooni väljakujundamine, oskuste ja teadmuste rikastamine, nn. formaalne haridus ei avalda mingisugust mõju iseloomule, ta ei muuda mitte tahte suunda, ei vooruse ega pahe suhtes. Võtame näiteks esimese kooliõppuse, mida meeleldi rahvakultuuri mõõdupuuna nähakse, nimelt lugemise ja kirjutamise, sellele lisame veel juurde arvutamise, matemaatika, füüsika ja võõrad keeled: kui niisugused on nad tegelikult vaid tahte tööriistad nii hääle kui kurjale, samuti kui lukussepakunstki oma kaasabi võib pakkuda sissemurdmisel ja ka sissemurdmise vastu võitlemisel. Laiad teadmused võivad hoopis algastmeliste kõlbliste vaadetega ühes isikus seotult ette tulla. Keegi võib olla suur õpetlane, ta võib kõige teravmeelsemaid uurimusi ülevamaist ainetest, luulest ja kunstist, usuliikumise ja filosoofia ajaloost või kõlblusest kirjutada. Ent ta võib sääljuures olla nõrk ja kinnine iseloom, väiklane ja upsakas inimene, kade ja kurikalduvustega subjekt, nagu ajalugu seda sadade näidete varal kinnitab.

Küsimus ei ole sellega veel mitte lahendatud. Hariduse, vaimlise hariduse all mõistame meie veel midagi muud kui teadmuste omandamist ja mõistuse arendamist. Meie mõtleme, et see mõiste tähendab inimese seesmist kujundamist elu tõe ja kauniduse enese loodud vaimlises ilmas, tähendab elavat ja vaba osavõttu looduse ja ajaloo tõelikkusest. Kasvatusest selles mõttes ootame meie muidugi, et ta mitte ilma mõjuta elusse, meelsusse, iseloomu ja tahtetegevusse jääda ei või. Esiteks loob ta vaimliste huvide ala, kus meelelistele tungidele ja egoistlikule huvitavusele soodsat pinda ei leidu. Meeleliste tungide ainuvalitsus ja isiklikud kired, nagu nad toores kultiveerimata vaimus võimalikud, ei või hinges, mis arusaamise rõõmu tunneb, mitte esile tõusta. Kus tõsine haridus maad leiab, sääl loob ta ka omad ilusamad õied, kõige sümpaatilisema (kaasatundvama) arusaamise asjust ja oma “mina” hääbumise. Suurvaimudes nagu näiteks Goethe leiame meie imestustärataval viisil sellise võime süvenemiseks tõelikkusse, olgu see siis looduse elu ja ilu või vaimu valitsus ajaloos. Täiuslik kadedusetus, kõikehaarav häätahtlikkus ja sügav rahu seisavad suurtes meestes kahtlemata tihedamas ühenduses nimetatud võimega. Ka piiritu omakasupüüdmatus nendes on imestatav.

Meie ei või muidugi unustada, et sügavam usuline elu mitte võimalik ei ole ilma vaimlise ja intellektuaalse hariduseta. Igatahes tuli see usulistest huvidest, et reformatsioonist pääle üldine haridus edasilükkamatu iseloomuga vajadusena kõne alla võeti ja rahvakool ellu kutsuti.

Aga ka kõlblusele kitsamas mõttes on mõistuse harimine möödapääsmatuks eelduseks. Ilma selleta on arusaamine elust ja selle tingimustest võimatu. Kuigi arusaamine hääst, eluhoidvast ja ühendavast ei ole kindlasti mitte mõjuvaks motiiviks tahtetegevusele, siis ometi on ta motiiv, mille üle tungide ja kirgede võim küll silmapilguks ülemvõimu kätte võib saada, mis pikapääle nendele aga tugevat vastupanekut näitab. Haridus on kõige tähtsam abinõu elumürgitava mülka kuivatamiseks, mis viletsuse, mustuse, madaluse ja pattude allikaks on.