Читать книгу Kooli-raamat - Johannes Käis - Страница 13

Õppetöö on osa haridustööst ja seisab selle teenistuses. Kui tahame leida õpetuse eesmärke ja ülesandeid, siis peame selgusele jõudma ka hariduse olemuses, sest ainult haridustöö üldraamides omab õpetus oma mõtet ja kohta. Käesolevaga ei saa me anda igakülgset ja põhjalikku selgitust hariduse olemusest ja hariduskäigust — see on kasvatusteaduse, pedagoogika ülesanne — vaid tuleb leppida mõne tähtsama joonega.

Haridustöösse kuuluvad kaks tähtsamat ala: kasvatus ja õpetus. Möödunud sajanditel seati õpetuse peamiseks, isegi ainsaks ülesandeks mõistuse harimine ja teadmuste edasiandmine, jättes tunnete ja tahte harimise kasvatuse hooleks. Õpetust ja kasvatust võeti selle vaate järgi iseseisvate aladena. Uusim kasvatusteadus aga ei leia võimalust lahutada neid kahte mõistet, mis alluvad ülemmõistele “haridus”, üksikute psüühiliste alade järgi. Kasvatus kui ka õpetus mõlemad püüavad inimest tervikuna käsitada, harida ja kujundada — ja mitte ainult mõtleva või tundva, tahtva või tegutseva olevusena.

See vaade püsib kasvatusteaduses juba Herbarti ajast, kes võttis esimesena tarvitusele kasvatava õpetuse mõiste. See tähendab, et õpetus mitte ainult intellekti, vaid ka kõlblise tunde ja iseloomu arendamist peab teenima. Seda suudabki õpetus, kui ta ei ole mitte paljas teadmuste edasiandmine; kui ta ei pane liikuma mitte ainult intellektuaalseid jõude — tähelepanu, mälu ja mõistust, vaid kõiki inimese füüsilisi ja psüühilisi jõude; kui ta ei rahuldu õpilases ainult õpetuse passiivse vastuvõtuga, vaid püüab äratada temas ka vaimlist aktiivsust ja isetegevust aine omandamisel, mis elamusi loob ja uuesti tegevusele viib. Sel teel viib õpetus ka ilmavaate kujunemisele, tahte ja teovõime kasvamisele ja elutundmisele. Õpetuse nii kõrged sihid põhinevadki hariduse üldistel eesmärkidel ja lisaks sellel, et inimeses peituvad intellektuaalsete võimete kõrval ka tundelised (emotsionaalsed) ja tahtelised (voluntaarsed) jõud, mis kõik arendamist nõuavad. Lõpuks on inimene sotsiaalne olevus, inimühiskonna liige ja peab oma eluülesannet täitma ühiselus. Selleks tarvitab ta mitte sedavõrd mälupäraselt saadud teadmusi kui võimet ja oskust tegutsemiseks kultuurelu aladel. Niisuguseid ülesandeid ei võta aga enda pääle teaduslik õpetus (näiteks ülikoolis). Viimane ei arvesta sugugi ka õpilase võimetega, arenemisega ega tema individualiteediga, nagu seda kasvatuslik õpetus peab tegema, korraldades õpetust vastavalt õpilase psüühilistele omadustele ja võimetele. Kasvatuslik õpetus peab välja minema õpilases eneses olevatest elementidest ja järjekindlalt, pikkamisi edasi liikuma, sest kehaliste kui ka vaimliste jõudude kasvamine sünnib pikkamisi ja ei lase ennast kiirustada. Niisiis püstitame meie õpetusele järgmised eesmärgid ja ülesanded.

Õppetöö ei või mitte olla paljas teadmuste, vaadete ja oskuste edasiandmine ja õpilase vaimu täitmine nendega.

Õppetöö on vaimlise ja kehalis-vaimlise aktiviteedi, isetegevuse äratamine õpilases, mis teda ergutab õpetaja juhatusel uute kujutluste, mõistete ja otsustuste leidmisele; mis teda viib uutele tunnetele ja sellest tekkinud soovidele, mõtetele, tegevusele, mida kõike ta pärast ka uutes olukordades ja uutel sihtidel iseseisvalt kasutada võiks.

Järgnevalt on õppetöö aktiivse isetegevusena pääasjalikult intellektuaalne nähtus ja ühtlasi ka tahtetegevus ning tahtetoimingute summa. Pääle selle on ta tunnete arendamine, kuna küllalt elavad kujutlused ka tundeid äratavad, samuti toovad neid kaasa tahtetegevus, õnnestumised või ebaõnnestumised.

Mida rohkem pääseb mõjule õpilase aktiivsus isetegevas õppetöös, seda kauem kestab ta mõju ja seda täielikum on õpetus.