Читать книгу Kooli-raamat - Johannes Käis - Страница 15

Õpetusel on kolm tegurit: õpetaja, õpilane ja õppeaine. Esimest kahte neist omab ka kasvatus: kasvataja ja kasvandik, — kolmas aga iseloomustab eriti õpetust. Kasvatusel mõjub kasvataja-õpetaja kasvandikku-õpilasse vahetult, kuna õpetusel peab olema veel kolmas liige, mis õpetaja ja õpilase psüühikat ühendab — see ongi õppeaine.

Nende kolme teguriga tuleb õpetusel alati arvestada. Ka iseõppimisel raamatutest on nad kõik ikkagi olemas, olgugi et õpetaja isik näib puuduvat: tegelikult on seda raamatu autor.

Õpetuse kolme teguri ühine tegevuskoht on kool. Kuid ka kokkupuutumine loodusega ja läbikäimine teiste inimestega elus väljaspool kooli kasvatab ja õpetab nii last kui ka täiskasvanut (reisid, teater, muuseumid, loengud, näitused jm.). Kõiges selles tuleb näha hariduslikkude mõjude alamat, alateadlikku kihti. Edasi leiab laps vanemate kodus alati kasvatuslikku ja õpetuslikku mõju isa-ema ja vanemate õdede-vendade poolt, mis juba ka viimaste teadliku tegevusega seotud. Peab alla kriipsutama, et niiviisi väljaspool kooli saadud muljete, tähelepanekute, teadmuste, elamuste ja kogemuste hulk on lapsel juba kooli tulles üsna suur ja mitmekesine. See oleks hariduse keskmine kiht. Kuid hariduse kõrgem kiht, tõelik kasvatus ja õpetus püsib ikkagi koolis, kus antakse õpetust kindlas sihis, kindlate eesmärkidega, kindlal viisil, nii et õpilane ka ise õppetööst aktiivselt osa võtab, õpib. Selle juures ei saa ega võigi kool kasutamata jätta õpilase teadmusi ja kogemusi, mis ta kodust ja elust kaasa toonud, kui tahetakse õpetuse kõrgemate eesmärkideni jõuda. Koolis peavad esinema kõik kolm tegurit, sest õpetada võib ainult õpetaja — küps inimene, kes oma teadmusi ja võimeid suudab õpetuslikuks teoks muuta. Et ilma õpilaseta pole õpetust, on iseenesest selge. Samuti ei või puududa õpetusel ka õppeaine, mille valikul mõjuvad õpilase vaimlised omadused, tema arenemine ja üldine elukord.

“Et õpilase individuaalne vaimuanne ja kalduvus pakutava haridusaine mõõdule ja käsitlusviisile otsustava tähtsusega, on juba käegakatsutav tõde. Tõsine haridus ilmub vaid sääl, kus haridusained on kohanenud vaimuannetega, ainult sääl on meeleldi vastuvõtmine, seesmine omandamine ja muutumine elavaks jõuks.

Kus haridusained ei kohane vaimuannete ja kalduvustega, sääl tõrgub lapse loomus vastu võtmast, õppimine sünnib tahtmise vastu ja ka tagajärg jääb küsitavaks. Kui keelelis-kirjanduslikkude asjade vastu ei leidu huvi, siis on piinaks pikk, päälesunnitud grammatilis-stiililine ja kirjanduslik õppekursus, nagu seda nõudis vana klassikaline kool. On tuntud, et väljapaistvamad looduseuurijad, tehnikud, leidurid olid halvad õpilased; nad ei saanud selle maitsetki tunda, mida pakkus neile klassikaline kool. Sama nähtus avaneb ka sel juhul, kui puudub and matemaatilis-füüsikalise mõtlemise jaoks.

Eriteadlased sel või teisel alal tahaksid mõelda: see on võimatu, et inimese loomus võiks lükata tagasi, mida nemad hindavad.

Nii arvasid seda kaua humanistlikud filoloogid, nii mõtlevad ka praegu veel paljud matemaatikud ja füüsikud: nii tähtsat asja peab igaüks teadma ja nii tähtsate asjade vastu peab igaüks tundma huvi. Sääljuures jääb aga tõsiasjaks: mitte kõik ei suuda kõike. Huvid on mitmeti sihitud ja anded mitmekesiselt jaotatud; on olemas universaalseid talente ja leidub ka hoopis ühekülgseid vaimuandeid. Sellepärast peab siin maksma põhilause: jälgida loodust.