Читать книгу Kapten Hatterase seiklused - Jules Verne - Страница 10

Shandon, doktor Clawbonny, Johnson, Foker ja kokk Strong istusid vaalapüügipaati ja sõitsid kaldale.

Kuberner, ta naine ja viis last, kõik rahvuselt eskimod, tulid külalistele viisakalt vastu. Doktor kui filoloog tundis pisut taani keelt, millest piisas ülisõbralike suhete loomiseks. Pealegi oskas ka Foker, kes täitis ekspeditsioonil niihästi tõlgi kui lootsi kohuseid, umbes paarikümmend taanikeelset sõna, ning paarikümne sõnaga võib palju ära teha, kui ei olda uhke.

Kuberner oli sündinud Disko saarel ja polnud oma kodumaalt kunagi lahkunud. Ta tutvustas külalistele linna, mis koosnes kolmest puumajast tema enda ning luteriusu pastori jaoks, koolist ja kauplustest, mis varustavad merehädalisi proviandiga. Ülejäänud linn koosnes lumeonnidest, kuhu eskimod roomavad sisse ainsa avause kaudu.

Suur osa elanikest tuli “Forwardile” vastu, mitmed neist sõitsid lahe keskele oma viisteist jalga pikas ja kõige enam kaks jalga laias kajakis.

Doktor teadis, et nimetus “eskimo” tähendab “tooreste kalade sööja”, kuid ta teadis ka, et sellesse nimetusse suhtutakse siin kui sõimusõnasse; seetõttu toimis ta õigesti, kutsudes elanikke gröönlasteks.

Nende õlise hülgenahkse rõivastuse, nende samast materjalist saabaste, kõige selle rasvase ja määrdunu järgi, mis ei võimaldanud eraldada mehi naistest, oli kerge mõista, millist toitu need inimesed tarvitasid; lisaks oli osa neist pidalitõvest puretud, mis neid aga oluliselt ei häirinud.

Luteriusu pastor ja ta abikaasa, kellega doktor kavatses põhjalikumalt vestelda, viibisid ringreisil Prövenis, Upernivikist lõuna pool, ja doktor oli sunnitud vestlema ainult kuberneriga. See linnaisa ei paistnud olevat eriti haritud: kui tal olnuks veel vähem teadmisi, siis oleks teda võinud võrrelda eesliga, ja kui tal olnuks pisut rohkem teadmisi, oleks ta osanud lugeda.

Doktor küsitles teda siiski kaubanduse ja eskimote harjumuste ning tavade üle ja sai žestide abil teada, et hülged maksavad Kopenhaageni turul nelikümmend naela, et karunaha hinnaks on nelikümmend Taani taalrit, sinirebase hinnaks neli taalrit ja polaarrebase hinnaks kaks või kolm taalrit.

Doktor soovis ka oma teadmiste täiendamise eesmärgil külastada eskimo hütti – lihtsalt uskumatu, milleks on võimeline teadlane, kes aina tahab uurida –, õnneks olid aga onnide avaused niivõrd väikesed, et innukas teadusejünger ei pääsenud sisse. See tuli talle ainult kasuks, sest raske on leida midagi eemaletõukavamat kui gröönlase hurtsiku sisustus: hunnik esemeid ja elusolendeid, hülgeliha ja inimesi, mädanevaid kalu ja määrdunud rõivaid; kõlbmatu õhu uuendamiseks ei leidu seal ainsatki avaust, hüti tipus on ainult väike auk, mille kaudu pääseb küll välja suits, ent mitte paha lehk.

Foker jutustas doktorile neist üksikasjust, kuid väärikas teadlane ei siunanud seetõttu vähem oma korpulentsust. Ta oleks tahtnud oma ninaga neid iselaadseid lõhnu tunda.

“Olen kindel,” sõnas ta, “et aja jooksul võib seal kohaneda.”

Need kaks sõna “aja jooksul” iseloomustavad tublit Clawbonnyt täielikult.

Sellal kui doktor tegeles etnograafiliste uuringutega, hankis Shandon instruktsioonide kohaselt liiklusvahendeid jääl sõitmiseks. Ta oli sunnitud maksma kelgu ja kuue koera eest neli naela, ja isegi selle hinna eest ei loovutanud eskimod neid meelsasti.

Shandon oleks tahtnud palgata laevale ka osava koertejuhi Hans Christiani, kes võttis osa kapten MacClintocki ekspeditsioonist, kuid Hans oli parajasti Gröönimaa lõunaosas.

Seejärel kerkis päevakorrale tähtis küsimus: kas Upernivikis ootab mõni eurooplane “Forwardi” läbisõitu? Või kas kuberner teab mõnest siinseil rannikualadel viibivast välismaalasest, tõenäoliselt inglasest? Millal tal viimati oli sidemeid kas vaalapüügilaevade või mõne muu laevaga?

Neile küsimustele vastas kuberner, et enam kui kümme kuud ei ole selles rannikuosas tulnud maale ükski võõras.

Shandon küsis näha viimastel kuudel saabunud vaalapüügilaevade nimekirja, kõik nimed olid talle tundmatud. See ajas lausa meeleheitele.

“Eks ole, doktor, lihtsalt arusaamatu!” sõnas ta oma kaaslasele. “Farveli neemel mitte kedagi! Disko saarel mitte kedagi. Ja Upernivikis samuti mitte kedagi!”

“Kui te ka paari päeva pärast, Melville’i lahes, kordate: “mitte kedagi”, siis tervitan ma teid, kallis Shandon, kui “Forwardi” ainsat kaptenit.”

Õhtu eel jõudis vaalapüügipaat priki juurde tagasi, tuues reisijad koju. Värskeist toiduaineist tõi Strong kaasa mitu tosinat hahamuna, mis on kanamunadest kaks korda suuremad ja roheka värvusega. Seda oli küll vähe, kuid soolalihadieedil olevale meeskonnale olid need suureks vahelduseks.

Järgmisel päeval puhus soodne tuul, ent Shandon ei käskinud teele asuda; ta tahtis oodata veel ühe päeva ja südame rahustuseks jätta igaühele aega “Forwardile” tulemiseks. Ta laskis isegi iga tunni tagant paugutada kuueteisttollist kahurit. Lasud kõmatasid vastu jäämägesid, ent ainsa tulemusena hirmutati lendu tohutul hulgal polaarmerede linde. Öö jooksul tulistati õhku mitu raketti, kuid ei mingit tagajärge.

Tuli teele asuda.

8. mail kell 6 hommikul jättis “Forward”, heisanud marsspurjed, fokkpurje ja suure raapurje, selja taha Uperniviki ja ta vastikud ridvad, mille küljes rippusid piki kallast hüljeste sisikonnad ja hirvede maod.

Puhus kagutuul ja temperatuur tõusis kolmekümne kahe kraadini (0 °C). Päike tungis udust läbi ning jää kahanes pisut ta kiirte toimel.

Kuid peegelduvad päikesekiired mõjusid mitme meeskonnaliikme silmadele väga halvasti. Relvameister Wolsten, Gripper, Clifton ja Bell haigestusid lumepimedusse, silmahaigusse, mis kevaditi väga laialdaselt levib ja mis eskimote juures lõpeb sageli pimedaks jäämisega. Doktor soovitas eriti haigeil, kuid ka teistel kaaslastel kanda näo ees rohelist loori; ta ise oli esimene, kes oma korraldust täitis.

Shandoni poolt Upernivikis ostetud koerad osutusid oma loomult võrdlemisi metsikuiks, kuid nad kohanesid laeval kiiresti. Kapten suhtus oma uutesse sõpradesse võrdlemisi lahkelt, sest ta näis tundvat nende harjumusi.

Clifton oli üks esimesi, kes märkas, et kaptenil on olnud arvatavasti juba varem kokkupuuteid Gröönimaa suguvendadega. Gröönimaa koerad, kes maal olid pidevalt näljas, ajades läbi väga vähese toiduga, hakkasid pardal innukalt jõudu koguma.

9. mail möödus “Forward” läänepoolseimast Baffini saarest mõne kaabeltau kauguselt. Doktor märkas saarte ja mandri vahel mitmeid kaljurünkaid, mida nimetatakse karmiinkaljudeks, sest nad on kaetud imeilusa karmiinpunaselt helkiva lumega. See lume värvus on doktor Kane’i arvates puhtal kujul taimse päritoluga. Clawbonny oleks tahtnud seda huvitavat nähtust ligemalt silmitseda, ent jää ei lasknud rannikule lähemale minna. Kuigi temperatuur tõusis, oli siiski ilmne, et jäämäed kuhjuvad Baffini lahe põhjaossa.

Upernivikist alates oli rannikul teine ilme: horisondi juures kõrgusid hallikal taevalaotusel hiiglaslikud jäämäed. 10. mail jättis “Forward” endast paremale Hingstoni lahe, mis asub seitsmekümne neljandal laiusel. Läänes avanes merre mitmesaja miili pikkuselt Lancasteri väin.

Kuid siis kadus tohutu suur veelagendik avarate väljade taha, kus kerkisid jääst kühmud nagu korrapärased, samast materjalist kristallid. Shandon laskis katelde alla tule teha ja 11. maini sõitis “Forward” looklevais merekitsustes, tähistades oma teekonda merel musta suitsuribaga taevalaotusel.

Ent peagi ilmus uus takistus: läbipääsuteed ummistusid pidevalt liikuvast ajujääst. Priki käila ees näis vesi iga hetk lõppevat. Kui “Forward” peaks jääma jää haardesse, on tal sealt väga raske välja pääseda. Igaüks teadis seda ja igaüks mõtles sellele.

Lisaks avaldusid eesmärgita sõitva, tundmatu sihtsadamaga laeva pardal, mis iga hinna eest püüdis jõuda põhja poole, mõningased kõhklusemärgid; mitmed mehed, kuigi nad olid ohtudega harjunud, unustasid neile lubatud eelised ja kahetsesid, et olid tulnud nii kaugele. Laeval valitses juba ebaterve meeleolu, mida teravdasid veelgi Cliftoni hirmulood ja mõningate eestvedajate, nagu Peni, Gripperi, Wareni ja Wolsteni ässitused.

Meeskonna hingelisi kannatusi suurendas ülejõu käiv töö. 12. mail piiras jää prikki igast küljest ning laev ei pääsenud edasi isegi auru jõul. Jääväljadesse tuli rajada tee. Saagidega töötamine oli äärmiselt vaevaline, sest jääpankade läbimõõt ulatus kuue kuni seitsme jalani. Kahe paralleelse sisselõikega tükeldati jää umbes saja jala ulatuses ning lõikudevaheline osa purustati kirveste ja kangidega. Seejärel lasti ankur auku, mis oli tehtud suure puuriga; töötati vinnaga ning tõmmati laeva käte jõul edasi. Kõige raskem oli purustatud jääd jääkaane alla suruda, et laev liikuma pääseks; seda tehti pootshaakide abil.

Töötamine saagide, trosside, vinna ning pootshaakidega, pidev vastutusrikas, ohtlik töö udus või tihedas lumesajus küllaltki madalas temperatuuris, silmahaigused ja hingelised kannatused – see kõik laostas meeskonda füüsiliselt ja moraalselt.

Kui madrustel on tegemist energilise, julge, enesekindla kapteniga, kes teab, mida ta tahab, kuhu ta sõidab ja mis on ta sõidu eesmärk, hoiab kindlustunne neid kõigest hoolimata tugevaina; nad kuuluvad oma juhiga hingeliselt ühte, ammutades uut jõudu tema jõust ja rahulikku meelt tema rahulikust meelest. Ent priki pardal tajusid kõik, et komandör kõhkleb, et tundmatu sihtsadam ja ekspeditsiooni udune eesmärk muudavad ta ebakindlaks.

Kuigi Shandonil oli raudne iseloom, tulid ta kõhklused tahestahtmata ilmsiks, väljendudes korralduste muutmises, ebatäiuslikult läbiviidud manöövreis, mitteõigeaegseis otsustes, tuhandes pisiasjas, mis ei võinud meeskonnal märkamata jääda.

Pealegi ei olnud Shandon laeva kapten, ning sellest piisas, et hakata tema käsklusi omavahel arutama. Arutelust vastuhakuni on aga ainult üks samm. Rahulolematud madrused võitsid peagi oma kilda ka esimese kütja, kes siiani oli kohusetruult töötanud.

16. mail, kuus päeva pärast jäämägedeni jõudmist, ei olnud “Forward” kahte miiligi edasi sõitnud. Laeva ähvardas oht jääda suve tulekuni jäävangi. Olukord oli väga tõsine.

Kella kaheksa paiku õhtul läksid Shandon, doktor ja madrus Garry lõputuile jääväljadele uurimisretkele. Nad püüdsid prikist mitte kaugele minna, sest neil valgeil lagendikel, mis iga hetk oma ilmet muutsid, oli raske leida teetähiseid. Päikesekiirte murdumine tekitas kummalisi nägemusi, üks üllatus järgnes teisele – kui doktor arvas, et tuleb teha ainult mõni samm, oli tarvis astuda viis või kuus sammu või vastupidi, ning mõlemal juhul järgnes mitte just ohtlik, ent igatahes valus kukkumine kõvadele, klaasikildudena teravaile jäätükkidele.

Shandon ja ta kaaslased otsisid laevale sobivat läbipääsuteed. Kolm miili prikist eemal õnnestus neil lõpuks suure vaevaga ronida jäämäele, mille kõrgus võis olla umbes kolmsada jalga. Sealt ulatus nende pilk tervele inimtühjale jääkõrgendikule, mis sarnanes päratu suure linna varemetega, kus obeliskid olid ümber kukkunud, tornid külili vajunud ja paleed terves ulatuses sisse langenud. Tõeline kaos. Päike sooritas vaevaliselt oma teekonda sakilise horisondi kohal, heites pikki, viltuseid ja külmi kiiri, nagu leiduks tema ja selle troostitu maa vahel halvasti soojust juhtivaid aineid.

Nii kaugele kui silm ulatus, näis meri olevat üleni jääs.

“Kuidas me läbi pääseme?” küsis doktor.

“Ei tea,” vastas Shandon, “aga läbi me pääseme, kas või purustame need mäed püssirohuga. Seda ma juhtuda ei lase, et jää meid järgmise kevadeni kinni hoiaks.”

““Foxiga” see ometi juhtus ja peaaegu siinsamas. Eh, aga meie pääseme läbi, on tarvis ainult pisut optimismi. Küll näete, optimism kaalub üles kõik maailma masinad!”

“Peab tunnistama,” lausus Shandon, “et käesolev aasta ei ole meile eriti soodus.”

“Seda küll, Shandon. Paistab, et Baffini laht on varsti niisuguses olukorras nagu enne 1817. aastat.”

“Kas te arvate, doktor, et see laht on kunagi olnud teistsugune?”

“Jah, kallis Shandon. Aeg-ajalt leiavad siin aset laiaulatuslikud jäälihked, mida teadlased ei oska seletada. Näiteks oli Baffini laht 1817. aastani pidevalt jääpankadega kaetud, kuni vees toimus mingi seletamatu liikumine ja jäämäed paisati ookeani, kusjuures suurem osa neist randus Newfoundlandi lähistel. Sellest ajast saati on Baffini laht enam-vähem jäävaba, kujunedes paljude vaalapüüdjate kohtumispaigaks.”

“Seega muutus tollest ajast peale põhja suunas sõitmine hulga kergemaks?” küsis Shandon.

“Võrratult kergemaks. Kuid juba mõnda aega täheldatakse, et lahte hakkab uuesti kuhjuma jääpanku. Ta ähvardab taas kujuneda ligipääsmatuks meresõitjate uurimisretkedele ja võib-olla üsna pikaks ajaks. Meil on niisiis seda enam põhjust tungida võimalikult kaugele. Ent ometi sarnaneme pisut inimestega, kes rändavad piki tundmatuid koridore, mille uksed lakkamatult nende taga sulguvad.”

“Kas te soovitate meil tagasi pöörduda?” küsis Shandon doktorile teravalt silma vaadates.

“Kus sellega! Ma pole iial osanud astuda ainsatki sammu tagasi, ning kui me ka ei peaks enam kodumaale pääsema, soovitan ma ikkagi edasi minna. Tahaksin ainult lisada, et meil on täpselt teada, millega riskime, kui toimime mõtlematult.”

“Ja teie, Garry, kuidas teie arvate?” küsis Shandon madruse poole pöördudes.

“Mina, komandör, läheksin otse edasi; mõtlen samuti nagu härra Clawbonnygi. Toimige oma heaksarvamise järgi, käsutage, meie täidame teie käske.”

“Kõik ei räägi nagu teie, Garry,” sõnas Shandon, “kõigil ei ole soovi kuuletuda. Mis siis, kui nad keelduvad mulle allumast?”

“Avaldasin ainult oma arvamust, komandör,” lausus Garry külmalt, “sest te küsisite seda minult. Te ei ole kohustatud selle järgi toimima.”

Shandon ei vastanud. Ta silmitses tähelepanelikult horisonti; seejärel laskusid kõik kolm tagasi jääväljale.