Читать книгу Kapten Hatterase seiklused - Jules Verne - Страница 4

Jõudis kätte 5. aprill, teeleasumise päev. Doktori pardalevõtmine rahustas veidi meeste meeli. Kuhu Clawbonny läks, sinna julges igaüks järele minna. Kuid enamikku madruseid valdas siiski ärevus. Kartes, et mõni neist võib ära joosta, oli Shandoni ainsaks sooviks kiiremini merele jõuda. Kui kallas enam ei paista, küllap siis ka meeskond talle allub.

Doktor Clawbonny kajut asus ülateki tagumises osas, võttes enda alla terve ahtrilaiuse. Kapteni ja tema abi kajutid olid eespool ja ka neist pääses tekile. Kapteni kajut lukustati pärast seda, kui sinna olid paigutatud üksikasjalises loetelus märgitud mitmesugused instrumendid, mööbel, reisiriided, raamatud, tagavarariided ja tööriistad. Vastavalt tundmatu korraldusele saadeti kajuti võti talle Lüübekisse. Seega oli ainult kaptenil endal võimalus oma kajutisse pääseda – asjaolu, mis ei meeldinud Shandonile, sest see vähendas ta väljavaateid jääda laeva komandöriks. Mis puutub tema oma kajutisse, siis selle ta oli täielikult kohandanud kavatsetavaks sõiduks, teades täpselt, mida polaarretkel vaja läheb.

Wall leidis endale eluaseme kubrikus, kus oli ka madruste avar magamisruum. Mehed tundsid end seal suurepäraselt. Ühelgi teisel laeval ei oleks neid kahtlemata nii mugavalt majutatud. Nende eest hoolitseti, nagu oleksid nad olnud hinnaline laadung. Ühise eluruumi keskel seisis tohutu suur ahi.

Doktor Clawbonny tundis end laeval täiesti nagu kodus. Ta asus oma kajutisse juba 6. veebruaril, laeva vettelaskmisele järgneval päeval.

“Õnnelikem kõigist loomadest,” sõnas ta, “on tigu, kes ehitab endale karbi oma tahtmise järgi. Mina püüan olla mõistusega tigu.”

Teokarbi kohta, kust elanik niipea ei lahku, nägi ta tuba tõesti kena välja. Teadlase või lapse siira rõõmuga paigutas ta kohale oma teadusliku pagasi. Oma raamatud, herbaariumid, alajaotustega kastikesed, hinnalised instrumendid, füüsikaaparaadid, termomeetrite, baromeetrite, niiskusemõõtjate, sademetemõõtjate, kompasside, sekstantide, kaartide ja plaanide kollektsioonid, pulbrid ja pudelikesed ning oma täiusliku reisiapteegi seadis ta sellisesse korda, et Briti Muuseum oleks võinud tunda kadedust. Tema kuue ruutjala suuruse põrandapinnaga kajut sisaldas hindamatuid rikkusi. Doktoril tarvitses vaid sirutada käsi, sealjuures kohta vahetamata, ja juba ta oligi kas arst, matemaatik, astronoom, geograaf, botaanik või konhioloog.

Peab tunnistama, ta oli uhke oma otstarbekale majapidamisele ja õnnelik oma kõikuvas pühapaigas, kuhu oleks mahtunud ainult kolm ta kõige kõhnemat sõpra. Sõpru voolas muide siia varsti kokku nii rohkearvuliselt, et see muutus juba tüütavaks isegi niisugusele kannatlikule inimesele nagu doktor, ja ta oli sunnitud ütlema vastupidiselt Sokratesele:

“Mu maja on väike, kuid andku taevas, et ta kunagi ei oleks sõpru täis.”

“Forwardi” kirjelduse täiendamiseks piisab, kui lisada, et suure taani koera kuut oli ehitatud otse müstilise kapteni kajuti akna alla. Kuudi metsikule elanikule aga meeldis rohkem jalutada vahetekil ja kiiluruumis. Teda näis olevat täiesti võimatu kodustada ja tema kummalistest harjumustest ei saanud keegi jagu. Tihti, peamiselt öösiti, oli kuulda ta meeleheitlikku ulgumist, mis laeva sügavusest võikalt vastu kajas.

Kas ta igatses oma eemal viibivat peremeest? Või tundis ta vaistlikult, et läheneb ohtlik reis, ja aimas juba ette kõiki saabuvaid raskusi? Madrused kaldusid viimase oletuse poole; nii mõnigi neist küll naeris selle üle, kuid pidas koera siiski saatanlikuks loomaks.

Pen, muide väga toores mees, sööstis teda ühel päeval püüdma, ent kukkus nii õnnetult vastu ankrupeli serva, et lõi endale sügava haava pähe. Teadagi arvati see juhtum fantastilise looma süüks.

Clifton, kõige ebausklikum inimene meeskonnas, tegi ebatavalise tähelepaneku. Ta märkas, et kui koer oli teki ahtriosas, jooksis ta alati sealpool, kust puhus tuul; hiljem, pärast avamerele jõudmist ja priki loovides vahetas kummaline loom iga kursimuutmise järel oma asukohta, hoides end vastu tuult, täpselt nagu “Forwardi” kaptengi oleks teinud.

Doktor Clawbonny, kes oma maheda meele ja hellitustega oleks taltsutanud isegi tiigri, püüdis asjatult võita koera poolehoidu; ta ainult raiskas aega ja kaotas sellegi, mis oli saavutanud.

Loom ei reageerinud muide ühelegi jahikalendris esinevale koeranimele. Et ta aga näis pardal valitsevaid kombeid hästi tundvat, andsid madrused talle nimeks Kapten. See koer oli kindlasti varem merd sõitnud.

Nüüd mõisteti pootsmani imelikku vastust Cliftoni sõbrale, ja seda, miks see leidis uskujaid. Nii mõnigi kordas seda vastust naerdes ning ootas, et koer võtab ühel heal päeval taas inimese kuju ja hüüab kõlaval häälel käsklusi.

Richard Shandon midagi taolist ei oodanud, kuid ta oli väga rahutu. 5. aprilli õhtul, päev enne ärasõitu, vestles ta doktori, Walli ja pootsman Johnsoniga ühiskajutis sellel teemal.

Kõik neli nautisid juba kümnendat grokki, mis pidi muidugi jääma viimaseks, sest Aberdeenist tulnud kirjas esitatud nõude kohaselt pidi terve meeskond, kaptenist kuni kütjani, koosnema täiskarsklastest, teiste sõnadega – nad ei leia pardalt ei veini, ei õlut ega muid kangeid jooke, välja arvatud ainult haiguse puhul arsti ettekirjutusel.

Juba tund aega keerles jutt ärasõidu ümber. Kui kõik lõpuni kulgeb kapteni instruktsioonide kohaselt, saab Shandon järgmisel päeval temalt kirja viimaste juhtnööridega.

“Kui see kiri ka kapteni nime ei sisalda, siis sihtsadam peab seal ikkagi olema,” sõnas Shandon. “Me ei tea ju muidu, kuhu sõita.”

“Mina teie asemel, Shandon, sõidaksin välja ka ilma kirjata, ausõna. Küll ta meile järele jõuab, olen selles päris kindel,” lausus kärsitu doktor.

“Teie ei kahtle kunagi milleski, doktor. Aga missuguse ilmakaare suunas te purjetaksite, palun väga?”

“Loomulikult põhjapooluse suunas. Iseenesestki mõista, selles pole üldse võimalik kahelda.”

“Pole võimalik kahelda!” kordas Wall. “Aga miks mitte lõunapooluse suunas?”

“Lõunapooluse suunas!” hüüatas doktor. “Ei iialgi! Kas tõesti kapten oleks tulnud mõttele saata prikki läbi terve Atlandi ookeani? Võtke ometi vaevaks pisut järele mõelda, kallis Wall.”

“Doktor oskab ka alati kõigele vastata,” lausus Wall.

“Suundumegi põhja poole,” tähendas Shandon. “Aga ütelge, doktor, kas läheme Teravmägedele või Gröönimaale, või siis Labradori või Hudsoni lahte? Ja kui kõik teed ka peaksid kulgema ühte sihtpunkti, nimelt läbipääsmatute jäämägedeni, on neid ikkagi rohkesti ja ma ikkagi ei teaks, missugust valida. Kas teie oskate sellele küsimusele õiget vastust leida, doktor?”

“Ei,” vastas doktor õnnetuna, et jäi vastuse võlgu. “Aga mis te siis lõppeks teete, kui te kirja ei saa?”

“Ei midagi. Jään lihtsalt ootama.”

“Ja ei sõidagi välja?” hüüatas Clawbonny meeleheitlikult klaasiga vehkides.

“Ei sõida, kindlasti mitte.”

“Nii on kõige mõistlikum,” tähendas pootsman Johnson vaikselt, kuna doktor kõndis ümber laua, suutmata paigal püsida. “Jah, nii on kõige mõistlikum, kuigi pikk ootamine võib tuua kaasa ebameeldivusi. Esiteks on praegu soodne aastaaeg, ja kui tõesti tuleb minna põhja suunas, peaksime tegelikult kasutama jää lagunemist, et läbida Davise väina. Meeskond muutub üha rahutumaks, nende sõbrad ja seltsimehed õhutavad neid “Forwardilt” lahkuma. Nad võivad meile niiviisi rumala vembu mängida.”

“Pange tähele, kui meie madrused paanikasse satuvad, jooksevad nad laiali viimase meheni ja ma tõesti ei tea, komandör, kuidas te uue meeskonna kokku saate,” sõnas James Wall.

“Aga mida teha?” küsis Shandon.

“Seda, mis te äsja ütlesite: tuleb oodata, kuid oodata ainult homseni, enne kui sattuda ärevusse,” lausus doktor. “Kapteni lubadused on siiani täitunud korrapäraselt nagu vanade rooma preestrite ennustused ja pole mingit põhjust karta, et meile õigel ajal sõidusuunda ei teatata. Ma ei kahtle hetkekski, et homme sõidame juba Iiri meres. Sellepärast, sõbrad, teen ettepaneku juua veel viimane klaasike grokki, et meie reis kulgeks õnnelikult. Ta algab küll veidi ebatavaliselt, ent selliste meremeestega nagu teie lõpeb ta kindlasti hästi.”

Kõik neli tühjendasid viimast korda klaasid.

“Nüüd, komandör,” sõnas pootsman Johnson, “annaksin teile hea meelega nõu teha kõik vajalikud ettevalmistused väljasõiduks. Meeskond peab jääma arvamusele, et te ei kahtle milleski. Homme rehvige purjed, kas kiri saabub või ei. Katlaid ärge kütke, tuul näib püsivat, merele on üsna lihtne pääseda. Võtke loots pardale ja mõõna ajal väljuge dokkidest. Birkenheadi neeme juures heitke ankrusse ja siis ei ole meestel enam mingit ühendust maaga. Kui see saatanlik kiri lõpuks pärale jõuab, leiab ta meid merelt niisama hästi üles kui igalt poolt mujalt.”

“Õigesti öeldud, kallis Johnson!” lausus doktor vanale meremehele kätt sirutades.

“Tehkem nii, nagu ütlesite,” nõustus Shandon. Seejärel läks igaüks oma kajutisse, et rahutult magades päikesetõusu oodata.

Varahommikul kanti linnas esimesed kirjad laiali, kuid ükski neist ei olnud adresseeritud komandör Richard Shandoni nimele.

Ent komandör Richard Shandon siiski valmistus ärasõiduks. Kuuldused sellest levisid otsekohe terves Liverpoolis, ja nagu me juba teame, kogunes New Prince’i dokkidele tavatu hulk uudishimulikke.

Paljud neist tulid priki pardale, kes selleks, et emmata viimast korda seltsimeest, kes selleks, et veenda sõpra sõidust loobuma, kes selleks, et heita pilk kummalisele laevale, kes selleks, et lõpuks ometi reisi sihti teada saada. Ühtlasi nuriseti, kuna kapten oli senisest veelgi sõnaahtram ja kinnisem.

Kaptenil aga olid selleks omad põhjused.

Kell lõi kümme. Seejärel üksteist. Mõõn pidi algama kella ühe paiku. Shandon seisis ahtris ja heitis ärevaid pilke rahvahulgale, püüdes tabada mõnel näol selgitust oma imepärasele saatusele. Tulemuseta. “Forwardi” madrused täitsid vaikides ta käsklusi, laskmata teda silmist, üha oodates, et ilmub keegi. Kuid kedagi ei ilmunud.

Pootsman Johnson jõudis ärasõidu ettevalmistustega lõpule. Ilm oli sompjas, väljaspool dokke möllasid kõrged lained. Puhus üpris tugev kagutuul, kuid Merseyst pääses välja hõlpsasti.

Kella kaheteistkümneks polnud ikka veel kirja. Doktor Clawbonny kõndis rahutult edasi-tagasi, vaatas binokliga ümbrust, žestikuleeris, “igatsedes merd” nagu ta ise oma ladinapärase elegantsiga väljendus. Ta ei saanud sinna midagi parata, et tundis ärevust. Shandon näris oma huuled peaaegu verele.

Johnson astus tema juurde, sõnades:

“Komandör, kui me tahame kasutada mõõna, ei tohi me hetkegi viivitada; dokkidest me enne tublit tundi välja ei jõua.”

Shandon heitis viimase pilgu enda ümber ja vaatas kella. Kell oli juba üks läbi.

“Teele!” sõnas ta pootsmanile.

“Hei, teie, hakake liikuma!” hüüdis pootsman uudishimulikele, et need “Forwardi” pardalt lahkuksid.

Rahvas hakkas liikuma maabumissildade poole, et minna tagasi kaile, kuna madrused asusid viimaseid trosse lahti päästma.

Vältimatut segadust uudishimulike hulgas, keda madrused kaunis hoolimatult tõukasid, suurendas veelgi koera haukumine. Loom sööstis esitekilt ühe hüppega läbi külastajate tiheda hulga. Ta haukus kumedalt.

Tema teelt astuti kõrvale. Ta hüppas teki ahtriossa, ja lihtsalt uskumatu – kuid tuhat inimest nägid seda – koer Kapteni hammaste vahel oli kiri!

“Kiri!” hüüatas Shandon. “Kas ta on siis pardal?”

“Muidugi ta oli siin, kuid enam teda siin ei ole,” vastas Johnson tülikast rahvahulgast täielikult tühjenenud tekile näidates.

“Siia, Kapten!” hüüdis doktor, püüdes kirja oma kätte võtta, kuid koer kargas temast vihaste hüpetega eemale. Paistis, et ta soovib anda oma teate üle ainult Shandonile endale.

“Siia, Kapten!” hüüdis Shandon.

Koer jooksis tema juurde. Shandon võttis kirja raskusteta ta hammaste vahelt. Keset pardal ja kail valitsevat sügavat vaikust tõi Kapten kuuldavale kolm kõlavat haugatust.

Shandon hoidis kirja käes, kuid ei avanud seda.

“No lugege ometi! Lugege ometi!” hüüdis doktor.

Shandon vaatas ümbrikku. Kuupäev ja saaja täpne aadress puudusid, seal seisis ainult:

Komandör Richard Shandonile prikil “Forward”.

Shandon avas ümbriku ja luges:

Sõitke Farveli neeme suunas. Te jõuate sinna 20. aprillil. Kui kapten pardale ei ilmu, läbige Davise väin ja tõuske mööda Baffini merd Melville’i laheni.

“Forwardi” kapten K. Z.

Shandon pani napisõnalise kirja hoolikalt kokku, libistas taskusse ja andis käsu väljasõiduks. Ta hääles, mis kõlas üksinda idatuule vingumises, oli midagi pidulikku.

Peagi jõudis “Forward” dokkidest välja, juhituna Liverpooli lootsist, kelle väike kutter neile järgnes, ja ühines Mersey vooluga. Rahvasumm tormas välimisele kaile, mis kulgeb piki Victoria dokke, et kummalisele laevale viimast pilku heita. Mõlemad marsspurjed, fokkpuri ja brigantiinpuri tõsteti kärmesti üles ning “Forward”, täiesti oma nime vääriline, sõitis ümber Birkenheadi neeme ja suundus kiirel käigul Iiri merre.