Читать книгу Kapten Hatterase seiklused - Jules Verne - Страница 14

Kolmapäeval, 23. mail jätkas “Forward” oma ohtlikku sõitu, loovides tänu aurule, sellele kuulekale jõule, mis puudub nii paljudel polaarmeredel sõitjail, osavalt jääpankade ja jäämägede vahel. Mängleva kergusega liikus ta keset triivivat jääd. Oli selgesti näha, et teda juhib kogenud inimene; ta allus oma kaptenile, nagu hobune allub vilunud ratsutajale.

Temperatuur tõusis. Kell kuus hommikul näitas termomeeter kakskümmend kuus kraadi (–3 °C), kell kuus õhtul kakskümmend üheksa kraadi (–2 °C) ja keskööl kakskümmend viis kraadi (–4 °C). Puhus kerge kagutuul.

Neljapäeva hommikul kella kolme paiku jõudis “Forward” Possessioni lahe kohale Ameerika rannikul, Lancasteri väina suudmes. Varsti silmati põgusalt Burney neeme. Mõned eskimod sõitsid laeva suunas, kuid Hatterasel polnud aega neid oodata.

Byam-Martini kõrgustikud Liverpooli neeme kohal jäid neist vasakule ja kadusid õhtusesse uduvinesse. Udu tõttu oli võimatu näha Hay neeme. Viimase väga madal esiletungiv osa sulas ühte rannikujääga – asjaolu, mis sageli tunduvalt raskendab hüdrograafilisi uurimisi polaarmeredel.

Albatrosse, parte ja valgeid kajakaid lendles tervete parvedena. Vaatluse põhjal asuti laiusel 74° 01´ ja pikkusel 77° 15´.

Catherine’i ja Elizabethi mägede lumemütsides tipud kõrgusid pilvede kohal.

Reedel kell kuus jäi väina parempoolses osas selja taha Warenderi neem ja vasakpoolses Admiraliteedi väin, mida kiiruga läände sõitvad meremehed olid siiani vähe uurinud. Meri muutus võrdlemisi rahutuks, tihti lõid lained üle parda, tuues kaasa jäätükke. Põhjapoolne kallas pakkus huvitavat vaatepilti oma peaaegu tasapinnalise lauskmaaga, millelt päikesekiired tagasi peegeldusid.

Hatteras oleks tahtnud sõita piki põhjakallast, et võimalikult kiiresti jõuda Beechey saareni ja Wellingtoni lahe suudmesse, kuid tema äärmiseks pahameeleks sundisid pealesuruvad jääpangad teda sõitma mööda lõunapoolseid läbipääsuteid.

Seetõttu jõudis “Forward” 26. mail lumehelbeist kirjus udus Yorgi neeme kohale. Neeme võis ära tunda väga kõrgest ning järsust mäest. Kui ilm keskpäeva paiku veidi selgines, ilmus päike hetkeks nähtavale, võimaldades toimetada küllaltki täpseid vaatlusi. Prikk asus laiusel 74° 4´ ja pikkusel 84° 23´, seega Lancasteri väina kaugeimas osas.

Hatteras näitas doktorile kaardil, missugune teeosa neil on läbitud ja milline tuleb veel läbida. Muide, “Forward” asus väga huvitavas kohas.

“Oleksin tahtnud hoiduda rohkem põhja poole,” lausus Hatteras. “Kuid mis võimatu, see võimatu. Vaadake, me asume täpselt siin.” Kapten näitas Yorgi neeme lähedale.

“Oleme kõigile tuultele avatud ristteel, mille moodustavad Lancasteri väina, Barrow väina, Wellingtoni lahe ja Prints-Regendi väina suudmed; siia olid kõigi nende merede uurijad sunnitud välja jõudma.”

“See oli neile kindlasti tülikas,” lausus doktor. “Siin on tõeline risttänav, nagu te ütlesite, siin ristuvad neli suurt teed, kuid ma ei näe ühtegi teetähist! Mida küll Parry, Ross ja Franklin siin ette võtsid?”

“Nad ei võtnud midagi ette, nad lasksid minna, kuidas läheb. Kinnitan teile, neil ei olnud vähimatki valikut. Barrow väin kas sulgus ühe ees neist, et järgmisel aastal avaneda teise ees, või jälle pidid nad tahes-tahtmata sõitma Prints-Regendi väina. Kõige selle tulemusena õppisid nad olukorra sunnil tundma neid siiani vähe uuritud meresid.”

“Küll on imelik maa!” sõnas doktor kaarti silmitsedes. “Kõik on siin sopiline ja sakiline, lõhki käristatud ilma mingi korra või loogikata. Paistab, nagu oleksid põhjapooluse läheduses asuvad alad end sedasi tükeldanud, et ligipääsu raskemaks muuta. Teisel poolkeral seevastu lõpevad nad ümarate ja lamedate tippudega, nagu näiteks Kap Hoorn, Hea Lootuse neem ja India poolsaar. Kas see asjaolu on tingitud Maa suurest pöörlemiskiirusest ekvaatori juures, kuna aga kaugemad alad, mis maakera algpäevil olid vedelas olekus, pole suutnud piisava pöörlemiskiiruse puududes kondenseeruda, üksteise otsa kuhjuda?”

“Küllap see nii on, sest kõik siin maailmas toimub loogikaseaduste põhjal, igal asjal on omad põhjused, mida teadlastel vahetevahel õnnestub avastada. Katsuge ka teie, doktor.”

“Ma kahjuks ei saavutaks suurt midagi. Küll siin puhub aga kõva tuul!” lausus doktor kapuutsi võimalikult sügavale pähe tõmmates.

“Jah, siin möllab peamiselt põhjatuul, viies meid sõidusuunast kõrvale.”

“Sel juhul ta ju peaks ajama jää lõunasse ja tegema meie tee vabaks.”

“Muidugi peaks, aga tuul ei tegutse iga kord nii nagu tarvis. Vaadake, see jääväli seal tundub läbipääsmatuna. Mis sellest, püüame jõuda Griffithi saareni; sealt katsume sõita ümber Cornwallise saare, et jõuda Queeni kanalisse, ilma et meil tarvitseks sõita mööda Wellingtoni lahte. Kuid Beechey saare juures ma tahan tingimata peatuda, et uuendada söetagavara.”

“Et uuendada söetagavara?” küsis doktor hämmastunult.

“Jah. Admirailiteedi käsu kohaselt on sellele saarele laaditud suurel hulgal küttevarusid hilisemate ekspeditsioonide tarvis. Kapten MacClintock küll arvatavasti võttis sealt 1859. aasta augustis, kuid ma olen veendunud, et piisab ka meile.”

“Tõsi ta on,” sõnas doktor, “neid rannikualasid on uuritud juba viisteist aastat, ja päevani, mil saabusid kindlad andmed Franklini hukkumisest, hoidis admiraliteet siinsetel meredel pidevalt viit või kuut laeva. Kui ma ei eksi, oli Griffithi saar, mida praegu kaardil silmitsen ja mis asub peaaegu ristteel, meresõitjate tavaliseks kohtumispaigaks.”

“Seda küll, doktor, ja tänu Franklini õnnetule ekspeditsioonile on need kauged alad meile nüüd tuttavad.”

“Täiesti õige, kapten, sest 1845. aastast peale on käinud siin rohkelt ekspeditsioone. See oli 1848. aastal, kui hakati rahutust tundma “Erebuse” ja “Terrori”, Franklini mõlema laeva kadumise pärast. Admirali vana sõber doktor Richardson, seitsmekümneaastane mees, kiirustas Kanadasse ja sõitis Coppermine’i jõge mööda polaarmereni. James Ross, “Enterprise’i” ja “Investigatori” komandör omakorda asus 1848. aastal Upernivikist teele ja jõudis Yorgi neemeni, kus meiegi praegu oleme. Ta heitis iga päev merre vaadi paberitega, kuhu oli märgitud ta laeva asukoht, uduse ilmaga paugutas ta kahurit ja öösiti tulistas õhku rakette ning põletas bengaali tulesid, kusjuures osa purjesid oli kogu aeg heisatud. 1848. aastast 1849. aastani talvitus ta Leopoldi sadamas. Seal püüdis ta kinni suure hulga polaarrebaseid, kinnitas neile kaela vaskrihmad, kuhu oli graveeritud laevade ja toiduainevarude asukoht, ja laskis neil siis igasse suunda laiali joosta. Kevadel hakkas ta kelkudega otsima Somerseti rannikut, võitles tuhandete ohtude ja raskustega, mille tulemusena peaaegu kõik ta mehed haigestusid ja jäid vigaseks. Kogu teekonna jooksul püstitati kividest väikseid püramiide, kuhu paigutati vasksilindrid kadunud ekspeditsioonile tee leidmiseks vajalike andmetega. Samal ajal sooritas leitnant MacClure Barrow väina põhjapoolseil aladel tagajärjetuid otsinguid. Tuleb märkida, kapten, et James Rossi juures teenis kaks ohvitseri, kes hiljem said kuulsaks: MacClure, kes ületas loodepoolse läbipääsu, ja MacClintock, kes leidis Franklini ekspeditsiooni jäänused.”

“Praegu on nad mõlemad head ja vaprad kaptenid, tublid inglased. Pajatage edasi, doktor, nende merede ajaloost; te tunnete seda nii hästi. Nendest hulljulgetest katsetustest on alati midagi õppida.”

“Tubli. Et James Rossi juurde hiljem mitte enam tagasi pöörduda, lisaksin, et ta püüdis rohkem läänest tungida Melville’i saareni, kuid oleks oma laevadest peaaegu ilma jäänud. Jää tungis peale ja sundis teda tahes-tahtmata Baffini lahte sõitma.”

“Tahes-tahtmata,” ütles Hatteras kulme kortsutades, “sundis teda tahes-tahtmata.”

“Ta ei leidnud midagi,” jätkas doktor. “1850. aastast saadik ei lakanud Inglise laevad siinsetel meredel sõitmast; kahekümne tuhande naela suurune summa määrati sellele, kes leiab “Erebuse” ja “Terrori” meeskonna. Juba 1848. aastal püüdsid kaptenid Kellet ja Moore, “Heraldi” ja “Ploveri” komandörid, tungida Beringi väina. Lisaksin, et 1850. ja 1851. aastal talvitus kapten Austin Cornwallise saarel, kapten Penny uuris laevadega “Assistance” ja “Resolute” Wellingtoni lahte, kuna elatanud John Ross, magnetpooluse kangelane, sõitis oma jahiga “Felix” sõpra otsima, prikk “Prince Albert” sooritas leedi Franklini kulul esimese retke, ja et lõpuks kaks Ameerika laeva, mille saatis teele Grinnel kapten Haveniga, kandusid Wellingtoni lahest välja ja paisati Lancasteri väina. Selsamal aastal tungis MacClintock, kes tol ajal oli veel Austini leitnant, Melville’i saareni ja Dundase neemeni, kaugetele aladele, kuhu 1819. aastal oli jõudnud Parry. Beechey saarelt leiti Franklini talvitumise jäljed aastast 1845.”

“Jah,” vastas Hatteras, “sinna oli maetud kolm tema madrust, kolm teistest õnnelikumat madrust.”

“1851. aastast 1852. aastani,” jätkas doktor Hatterase tähendusele peanoogutusega vastates, “sooritas “Prince Albert” teise retke, seekord prantsuse leitnandi Bellot’ juhtimisel. Nad talvitusid Batty Bays, Prints-Regendi väinas, uurisid Somerseti edelaosa, tutvusid Walkeri neemeni ulatuva rannikuga. Samal ajal läksid “Enterprise” ja “Investigator”, saabunud tagasi Inglismaale, Collinsoni ja MacClure’i juhtimise alla ning järgnesid Kelletile ja Moore’ile Beringi väina. Kui Collinson suundus Hongkongi talvituma, sõitis MacClure üha edasi, ja veetnud põhjameredel kolm talve, 1850., 1851. ja 1852. aasta talve, avastas loodepoolse läbipääsu, leidmata sealjuures mingeid andmeid Franklini saatuse kohta. 1852. ja 1853. aasta vahetusel heiskas purjed uus ekspeditsioon, mis koosnes purjekatest “Assistance”, “Resolute” ja “North Star”, ning aurikutest “Pioneer” ning “Intrepid” ja mida juhtis söör Edward Belcher koos oma esimese abi kapten Kelletiga. Söör Edward suundus Wellingtoni lahte, talvitus Northumberlandi väinas ning sõitis piki rannikut, kuna Kellet tungis Bridportini Melville’i saarel ja otsis tulemusteta nendelt polaaraladelt. Kuid siis levis Inglismaal kuuldus, et Uus-Šotimaa ranniku läheduses on märgatud kaht jääväljadele jäetud laeva. Kiiresti varustab leedi Franklin väikese auriku “Isabel” ja kapten Inglefield, sõitnud piki Baffini lahte Victoria neemeni kaheksakümnendal paralleelil, pöördub Beechey saarele, saavutamata paremaid tulemusi. 1855. aasta algul võtab ameeriklane Grinnel uue ekspeditsiooni kulud enda kanda ja doktor Kane, püüdes tungida poolusele…”

“Kuid sinna ta ei jõudnud, taevale tänu!” hüüdis Hatteras ägedalt. “Mida tema ei suutnud, seda suudame meie!”

“Tean, kapten,” vastas doktor. “Räägin sellest ainult seetõttu, et Kane’i ekspeditsioon on tihedalt seotud Franklini otsingutega. Muide, tulemusi tal ei olnud. Oleksin peaaegu unustanud teile öelda, et admiraliteet, suhtudes Beechey saaresse kui ekspeditsioonide kohtumispaika, tegi 1853. aastal aurikule “Phenix”, mida juhtis kapten Inglefield, ülesandeks viia sinna toiduaineid. Inglefield jõudiski pärale koos leitnant Bellot’ga ja kaotas selle tubli ohvitseri, kes juba teistkordselt andis end Inglismaa käsutusse. Tolle katastroofi kohta võime saada täpseid andmeid, sest Johnson, meie pootsman, nägi seda pealt.”

“Leitnant Bellot oli tubli prantslane,” sõnas Hatteras, “Inglismaa austab tema mälestust.”

“Seejärel hakkasid Belcheri eskaadri laevad tasapisi koju pöörduma,” jätkas doktor. “Ent mitte kõik, sest söör Edward oli sunnitud aastal 1854 “Assistance’i” maha jätma, samuti nagu seda tegi MacClure “Investigatoriga” 1853. aastal. Vahepeal teatas doktor Rae kirjas, mille ta saatis välja 29. juulil 1854 Repulse lahest, kuhu ta oli sõitnud Ameerika kaudu, et Kuningas Williami maa eskimotel leidub mitmeid “Erebuselt” ja “Terrorilt” pärinevaid esemeid. Nüüd ei olnud ekspeditsiooni saatuse suhtes enam mingeid kahtlusi. “Phenix”, “North Star” ja Collinsoni laev pöördusid Inglismaale tagasi, Arktise meredele ei jäänud ainsatki Inglise laeva. Ent kuigi valitsus näis olevat kaotanud lootuse, lootis leedi Franklin siiski veel ning varustas oma viimaste rahasummade eest “Foxi”, mida juhtis MacClintock. “Fox” asus teele 1857. aastal, veetis talve sellel rannikul, kus teie, kapten, meie juurde ilmusite, jõudis 11. augustil 1858 Beechey saarele, talvitus teistkordselt Bellot’ väinas, ning veebruaris 1859 asus uuesti otsinguile. 6. mail leidis MacClintock dokumendi, mille põhjal “Erebuse” ja “Terrori” saatuse suhtes ei jäänud enam vähimatki kahtlust, ning saabus sama aasta lõpul Inglismaale tagasi. See ongi kõik, mis on toimunud neil süngetel aladel viieteistkümne aasta jooksul. Pärast “Foxi” naasmist pole ükski laev enam siin ohtlikel meredel õnne katsunud.”

“Aga meie katsume,” lausus Hatteras.