Читать книгу Kapten Hatterase seiklused - Jules Verne - Страница 7

Sel päeval rajas “Forward” endale kerge vaevaga teed läbi pooleldi purunenud jää. Puhus soodne tuul, kuid temperatuur oli väga madal, sest jääväljadel tiirlevad õhuvoolud tõid endaga kaasa külma.

Öösel tuli olla äärmiselt ettevaatlik, sest kitsas väinas tõmbusid liikuvad jäämäed üha tihedamini koomale. Mõnikord võis neid horisondil loendada saja ümber. Uuristavate lainete ja aprillikuu soojuse toimel pääsesid nad lahti ranniku kõrgematelt aladelt, et pikkamööda sulada või sukelduda ookeani sügavusse. Satuti ka pikkadele palgiparvedele, millega ei tohtinud kokku põrgata. Fokkmasti tippu paigutati mastikorv – liikuva põhjaga tünn, milles polaarloots, kaitstud osaliselt tuule eest, valvas merd, teatas jää lähenemisest ja hädakorral juhtis isegi manöövreid.

Ööd muutusid lühemaks. 31. jaanuaril oli päike uuesti nähtavale ilmunud, tõustes iga päevaga horisondi kohal üha kõrgemale. Ent lumesadu segas ümbruse jälgimist; ta ei toonud küll kaasa pimedust, kuid muutis purjetamise siiski vaevarikkaks.

21. aprillil ilmus udust nähtavale Ahastuse neem. Manööverdamine väsitas meeskonda, sest pärast priki jääväljadele sattumist polnud madrused saanud hetkekski puhata. Peagi tuleb jälle abiks võtta aur, et endale jääkamakate vahel teed rajada.

Doktor ja pootsman Johnson vestlesid ahtritekil, kuna Shandon oli heitnud oma kajutis mõneks tunniks puhkama. Clawbonnyle meeldis juttu puhuda vana meremehega, kes oma rohketel retkedel oli läbi teinud huvitava ja mitmekülgse kooli. Doktor tundis tema vastu siirast poolehoidu, ning Johnson ei jäänud talle midagi võlgu.

“See maa siin,” sõnas Johnson, “on teistest sootuks erinev, talle anti nimeks “Roheline Maa”, ent seda nime õigustab ta ainult paari kuu jooksul aastas.”

“Kes teab, kallis Johnson,” vastas doktor. “Kümnendal sajandil ta võib-olla kandis seda nime täie õigusega. Meie maakeral on toimunud mitu selletaolist revolutsiooni. Te kindlasti imestate, kui ma teile ütlen, et Islandi kroonikute andmeil oli sellel kontinendil kaheksa- või üheksasaja aasta eest kakssada õitsvat küla.”

“Mis te räägite! Uskumatu, härra Clawbonny! Siin, sellel troostitul maal!”

“Nii troostitu kui ta on, annab ta siiski küllaldase varjupaiga oma elanikkonnale, kelle hulgas leidub isegi tsiviliseeritud euooplasi.”

“Seda küll. Diskos ja Upernivikis kohtame inimesi, kes nõustuvad elama taolises kliimas. Kuid mulle tundus alati, et nad on siin mingi vajaduse sunnil, mitte vabal tahtel.”

“Väga võimalik. Kuid inimene harjub kõigega. Pealegi ei ole gröönimaalased minu arvates nii kahetsusvääres olukorras kui meie suurlinnade töölised. Nad võivad küll õnnetud olla, kuid viletsuses nad igatahes ei ela. Ma ütlesin “õnnetud”, ent see sõna ei anna täpselt edasi, mida ma mõtlen. Kuigi neil ei ole kasutada parasvöötme hüvesid, tunnevad need karmi kliimaga harjunud inimesed võib-olla rõõmu ja rahuldust sellest, mida meie üldse ei oska hinnata.”

“Loodame, härra Clawbonny, sest taevas on õiglane. Sattusin oma reisidel tihti Gröönimaa rannikule ja iga kord tõmbus mu süda valust kokku, kui nägin seda kurba üksindust. Need neemed, lahed ja väinad oleks vähemalt tulnud rõõmsamaks muuta meeldivate nimedega. Hüvastijätu neem ja Ahastuse neem ei meelita tõesti kedagi ligi.”

“Seda minagi,” vastas doktor. “Kuid neil nimedel on oma geograafiline tähtsus, mida peab hindama. Nad jutustavad nende inimeste elamustest, kelle pandud nad on. Kui ma kohtan Davise, Baffini, Hudsoni, Rossi, Parry, Franklini ja Bellot’ nime järel Ahastuse neeme, leian varsti üles ka Tänumeele lahe; Saatuse neem kuulub Ängistuse sadama juurde; Ligipääsmatuse laht viib mind Edeni neemele; Sunnitud Tagasipöördumise neemelt lähen puhkama Pelgupaiga lahte. Minu silme eest möödub katkematu ohtude, nurjumiste, takistuste, edu, ahastuse ja õnnestumiste ahel, mis on seotud minu kodumaa kuulsamate meeste nimedega. See loetelu, just nagu rida antiikseid mälestusmärke, tuletab mulle meelde kõigi nende merede ajalugu.”

“Sulatõsi, härra Clawbonny. Andku taevas, et kohtaksime oma retkel rohkem Edu kui Ahastuse neemesid.”

“Loodame, Johnson. Kuid öelge mulle, kas meeskond on juba veidi rahunenud?”

“Veidi küll, härra. Kuid tõtt-öelda, pärast meie sisenemist väina on nad uuesti hakanud tegelema fantastilise kapteniga. Enamasti arvasid kõik, et ta tuleb Gröönimaa juures pardale, ent võta näpust. Muide, härra Clawbonny, omavahel öelduna: kas see teid pisutki ei üllata?”

“Üllatab, Johnson.”

“Kas te usute selle kapteni olemasollu?”

“Muidugi.”

“Kuid mis põhjusel ta niimoodi toimib?”

“Kui te just teada tahate, Johnson, siis mina arvan, et see mees tahab viia meeskonna esmalt nii kaugele, et see ei saaks enam tagasi pöörduda. Kui ta oleks laeva teele asudes ise pardale tulnud, oleks igaüks tahtnud teada sihtkohta ja ta oleks võinud raskustesse sattuda.”

“Miks?”

“Kui ta näiteks tahab saata korda midagi üleinimlikku, tahab tungida sinna, kuhu veel keegi ei ole jõudnud, mis te arvate, kas ta oleks saanud endale meeskonna kokku? Ent kord juba teel, võib sõita nii kaugele, et edasiminek on möödapääsmatu.”

“Õige, härra Clawbonny. Tunnen nii mõndagi kartmatut meresõitjat, kelle paljas nimi juba kohutab ja kellega ükski hing tema ohtlikele retkedele kaasa poleks läinud.”

“Mina välja arvatud,” sõnas doktor.

“Mina samuti,” lausus Johnson, “tuleksin teiega ilmtingimata kaasa. Pole kahtlust, meie kapten on üks nendest meresõitjatest. Saame näha, arvan, et kas Uperniviki juures või Melville’i lahes tuleb see vapper tundmatu rahulikult laevale ja teatab meile, kuhu ta meid kavatseb viia.”

“Arvan sedasama, Johnson. Kuid Melville’i laheni jõuda on küllaltki raske. Vaadake, jää ümbritseb meid igast küljest. Vaevalt ta “Forwardile” teed annab. Silmitsege lähemalt seda päratu suurt lagendikku.”

“Meie, vaalapüüdjad, nimetame seda jääväljaks. Jääväli on hiiglaslik, selle piirjooni silm ei seleta.”

“Ja kuidas nimetatakse seda pragudega lagendikku seal teisel pool, neid pikki, kohati rohkem, kohati vähem kõrvuti seisvaid jääpanku?”

“See on paakjää, ja kui ta on ringikujuline, siis me anname talle nimeks lapike, on ta aga selline nagu praegu, ja pikk, siis hoovus.

“Ja kuidas te nimetate seda triivivat jääd seal?”

“See on ajujää. Kui tal oleks veidi rohkem kõrgusi, moodustaks ta jäämägesid, millega on laeval väga ohtlik kokku puutuda, ning neid tuleb vältida äärmiselt hoolikalt. Vaadake, seal kaugemal, tollel jääväljal, on tekkinud jää surve tõttu mügerik. Seda me nimetame künkaks. Kui selle mügeriku jalamil leiduks vett, siis me annaksime talle nimeks sääremari. Kõigele on tulnud leida nimetus, et paremini orienteeruda.”

“No küll on huvitav vaatepilt!” hüüatas doktor polaarmere imesid silmitsedes. “Kogu see mitmekesisus lihtsalt ületab kujutlusvõime.”

“Kahtlemata,” vastas Johnson. “Mõnikord võtavad jääpangad fantastilise kuju, ja meremeestele ei valmista põrmugi raskust neid oma tahtmise järgi seletada.”

“Näete, Johnson, vaadake seda jääpankadest panoraami. See on nagu mingi kummaline asula, mingi Idamaa linn minarettide ja mošeedega, millele langeb nõrk kuuvalgus. Ja pisut kaugemal terve rida gooti kaari, mis meenutavad Henry VII kabelit või parlamendihoonet.”

“Tõesti, härra Clawbonny, siin on iga maitse jaoks midagi. Kuid nendes linnades või kirikutes on ohtlik elada ja neile ei tohi minna liiga lähedale. Mõned neist minarettidest kõiguvad oma alusel, ja isegi kõige väiksem neist purustaks “Forwardi”-taolise laeva.”

“Ja ometi tungiti neisse meredesse, kui polnud veel kasutada auru!” sõnas doktor. “Lihtsalt uskumatu, et purjelaev suutis liikuda selliste triivivate pankade vahel.”

“Näete, suutis, härra Clawbonny. Kui hakkas puhuma vastutuul – minuga isiklikult juhtus seda mitu korda –, siis kinnitati end ettevaatlikult sellise panga külge ja liiguti tasapisi temaga kaasa, kusjuures muidugi oodati sõidu jätkamiseks soodsat ilma. Sellise liikumismeetodi juures kulus loomulikult kuid, enne kui ületati vahemaa, mille meie ületame heal juhul paari päevaga.”

“Mulle näib,” sõnas doktor, “et temperatuur langeb veelgi.”

“See oleks väga halb,” vastas Johnson. “Vajame sulailma, et jäämass laguneks ja liiguks Atlandi ookeani. Davise väinas leidub muide jääd kõige enam, sest Walsinghami ja Holstensborgi neemede vahel lähenevad kaldad teineteisele oluliselt. Kuid teisel pool kuuekümne seitsmendat kraadi kohtame mais ja juunis juba hoopis laevatatavamat merd.”

“Seda küll, kuid esmalt tuleb siit läbi pääseda.”

“Muidugi, härra Clawbonny. Juunis või juulis oleks meil olnud tee vaba nagu vaalapüügilaevadelgi, kuid meile anti kindel käsk jõuda siia juba aprillis. Kui ma ei eksi, on meie kapten tublisti karastatud sell, kes kindlalt midagi plaanitseb. Ta sõitis sellepärast nii varakult välja, et minna õige kaugele. Noh, elame, näeme.”

Doktor ei eksinud, temperatuur tõesti langes. Keskpäeval näitas termomeeter ainult 14 miinuskraadi, puhus loodetuul, mis muutis taeva selgeks ja aitas voolul kanda triivivaid jääpanku “Forwardi” teele. Kõik jääpangad siiski ei alistunud ühele ja samale mõjule, sest tihti kohati mõningaid neist, sealjuures väga kõrgeid, mis olid veealusest hoovusest kaasa haaratud ja liikusid vastupidises suunas.

Pole seetõttu raske mõista, et edasipääsemine kujunes üpris vaevaliseks. Kütjad töötasid hetkekski puhkamata. Laeva käiku reguleeriti tekilt kangide abil, sundides laeva silmapilkselt, valveohvitseri korraldusele vastavalt kas sõitu kiirendama, aeglustama või võtma tagasikäik. Kord tuli kiirustada, et lipsata läbi mõnest pilust jääväljas, kord tormata võidu mõne jäämäega, mis ähvardas sulgeda ainsa väljapääsu, kord jälle sundis mõni ootamatult ümberpöördunud jääkamakas priki kiiresti taganema, et pääseda purunemisest. Kõik see põhjahoovusest kohalekantud, pankadeks kuhjunud ja siia-sinna paisatud jää kogunes kitsasse läbipääsu ja võis uue külmalaine puhul moodustada “Forwardile” ületamatu tõkke.

Siinseil rannikualadel leidus arvutul hulgal linde. Kõrvulukustava kisaga lendlesid sinna-tänna albatrossid ja kajakad. Palju suurepäiseid, lühikese kaela ja lameda nokaga tormilinde sirutas mängeldes ja tuulest piitsutatud lumeiile trotsides oma pikki tiibu. See reibas linnupere andis maastikule pisut elu.

Vool kandis oma turjal rohkesti triivivaid puutükke, mis kolinal üksteise vastu põrkasid. Vahetevahel lähenes laevale mõni hiiglasuure paksu peaga kašelott, ent nende püüdmine ei tulnud kõne allagi, kuigi Simpsonil, harpuunijal, selleks tahtmist leidus. Õhtu eel nähti ka mitmeid hülgeid, kes ujusid jääpankade vahel, nina veest väljas.

22. aprillil langes temperatuur veelgi. “Forward” lisas auru, et jõuda vabamatesse vetesse. Tuul oli jäänud lõplikult loodesse pidama, mistõttu purjed tuli maha võtta.

Pühapäeval oli madrustel vähe tööd. Pärast jumalateenistust, mille pidas Shandon, asus meeskond püüdma jäätormilinde, saades rikkaliku saagi. Doktor Clawbonny meetodi järgi küpsetatult olid linnud ohvitseride ja meeskonna laual maitsvaks lisatoiduks.

Kell kolm pärastlõunal jõuti Kin de Saeli kohale kirdes ja Sukkertoppeni mäe kohale kagus. Merel valitses tugev lainetus; aegajalt langes hallist taevast ootamatult alla tihe udu. Keskpäeval saadi siiski täpseid vaatlusi teha. Laev asus laiusel 65° 20´ ja pikkusel 54° 22´. Tuli sõita veel kahe kraadi võrra edasi, et jõuda vabamal merel parematesse sõidutingimustesse.

Kolm järgmist päeva, 24., 25. ja 26. aprill, möödusid pideva jääga võitlemise tähe all. Manööverdamine kujunes äärmiselt raskeks, iga hetk tuli kas silmapilkselt vähendada või lisada auru, mis vihinal klappide vahelt välja tormas.

Tiheda udu tõttu andis jäämägede lähenemisest märku ainult veereva lume tume kohin. Laev muutis iga hetk suunda, et mitte põrgata vastu magedast veest tekkinud jäämasse, mis on täiesti läbipaistvad ja kalju kõvadusega. Richard Shandon kasutas juhust, et täiendada oma veevarusid, ja vinnas iga päev pardale mitu tonni sellist jääd.

Doktor ei suutnud kuidagi harjuda siinseile aladele iseloomuliku valguskiirte murdumisest tekkiva optilise illusiooniga. Kümme või kaksteist miili prikist eemal asuv jäämägi tundus talle väikese väga kaugel helendava kuhikuna. Ta püüdis harjutada oma silmi tolle kummalise nähtusega, et hiljem mitte enam eksida.

Kas laeva vedamisest köite abil mööda jäävälja või ohtlike jääkamakate eemalelükkamisest pootshaakidega, ent meeskond oli lõpuks surmani väsinud. Reedel, 27. aprillil asus “Forward” kõigele vaatamata ikka veel polaarjoone raskesti ületataval piiril.