Читать книгу Kapten Hatterase seiklused - Jules Verne - Страница 5

Puhus ebaühtlane, kuid sõiduks soodne tugev aprillituul. “Forward” lõikas kärmesti laineid, omapead kaasa tiirlev vint ei takistanud sugugi ta käiku. Kella kolme paiku kohtas ta Liverpooli ja Mani saare vahel ühendust pidavat aurikut, mille rataste katteil oli kujutatud kolmnurkne Sitsiilia saar. Auriku kapten hüüdis neile komandosillalt tervituse – viimase “elage hästi”, mida “Forwardi” meeskonnal oli määratud kuulda.

Kell viis andis loots laeva juhtimise Richard Shandonile üle ja istus ümber oma kutrisse, mis kiirel sõidul edela suunas peagi silmist kadus.

Õhtu eel sõitis prikk ümber Mani neeme, mis asub samanimelise saare lõunaosas. Öösel puhkes kõva torm, kuid “Forward” talus seda ilusti, jättis Ayre’i neeme kirdesse ja suundus Põhjaväina poole.

Johnsonil oli õigus: avamerel sai madruste juures ülekaalu meremehevaist. Nähes, kui vastupidav on nende laev, unustasid nad oma ebatavalise olukorra. Elu pardal hakkas kulgema normaalset rada.

Doktor hingas ülima vaimustusega sisse mereõhku. Tormi ajal jalutas ta vapralt tekil; teadlase kohta olid ta jalad küllaltki meremehelikud.

“Meri on midagi suurepärast,” sõnas ta pootsman Johnsonile, tõustes pärast einet tekile. “Tutvun temaga küll pisut hilja, ent küll ma kaotatud aja tasa teen.”

“Sulatõsi, härra Clawbonny, tükikese ookeani eest annaksin ära kõik maailma kontinendid. Räägitakse, et meremehed tüdinevat ruttu oma ametist; mina purjetan juba nelikümmend aastat ja praegu meeldib mulle siin niisama hästi kui esimestel päevadelgi.”

“Milline nauding tunda oma jalge all korralikku laeva! Minu arvates sõidab meie prikk merd väga vahvalt.”

“Te ei eksi, doktor,” vastas Shandon vestlejate juurde astudes. ““Forward” on tubli laev. Pean isegi tunnistama, ükski teine jäämere ekspeditsioonile siirduv laev poleks võinud olla paremini varustatud ega parema meeskonnaga. Mulle meenub, kuidas kolmkümmend aastat tagasi kapten Ross, kes püüdis leida läbipääsu loodesse…”

“Ta sõitis “Victorial”, lisas doktor kähku, “umbes samasuguse tonnaažiga prikil nagu meie oma, ja sel oli samuti aurumootor.”

“Kuidas? Teile on see lugu tuttav?”

“Nagu näete,” vastas doktor. “Tollal olid masinad veel algastmel ja “Victoria” oma põhjustas mitu raskete tagajärgedega hilinemist. Kapten Ross laskis kõik masina osad eraldi üle kontrollida, kuid kasu polnud mingisugust. Lõpuks võttis kapten masina koost lahti ja jättis selle oma esimese talvitumise ajal maha…”

“Pagana pihta, kui hästi te seda kõike teate!”

“Miks ka mitte?” vastas doktor. “Tänu raamatuile. Lugesin Parry, Rossi, Franklini teoseid, MacClure’i, Kennedy, Kane’i, Mac-Clintocki ettekandeid ja eks midagi jäänud ka meelde. Lisaksin veel, et seesama MacClintock jõudis sihile oma “Foxil”, meie “Forwardi”-taolisel vindiga prikil palju hõlpsamini ja palju õnnestunumalt kui kõik ta eelkäijad.”

“Täiesti õige,” lausus Shandon. “See MacClintock on julge meremees, nägin teda töö juures. Võib kergesti juhtuda, et jõuame nagu temagi aprilli algul Davise väina, ja kui meil õnnestub jääst läbi murda, oleme saavutanud tubli edumaa.”

“Kui meiega mitte ei juhtu nagu “Foxiga” 1857. aastal, et satume kohe esimesel talvel Baffini lahe põhjaosa jääpankade vahele ja peame seal talvituma.”

“Tuleb loota, et meil on rohkem õnne, härra Shandon,” sõnas Johnson. “Kui isegi sellise laevaga nagu “Forward” ei saa minna kuhu tahad, siis on juba õigem käega lüüa.”

“Pealegi,” jätkas doktor, “teab kapten, kui ta pardale ilmub, meist paremini, mida teha, seda enam, et meie seda üldse ei tea. Tema veidralt lakooniline kiri ei võimalda oletada sõidu sihtkohta.”

“See tähendab palju, kui tead, kuhu suundud,” sõnas Shandon elavalt. “Tubli kuu aega saame aga minu arvates läbi ka ilma selle tundmatu üleloomuliku ilmumiseta ja tema instruktsioonideta. Minu arvamust tema kohta te ju teate.”

“Hehee, arvasin nagu teiegi, et see mees jätab laeva juhtimise teie hooleks ja ei tule iialgi pardale, kuid…” sõnas doktor.

“Kuid?” küsis Shandon veidi pahaselt.

“Kuid pärast ta teist kirja olin sunnitud oma arvamust selles suhtes muutma.”

“Ja miks nimelt, doktor?”

“Sellepärast, et selles kirjas on küll märgitud tee, mida mööda sõita, kuid sihtkohast seal juttu ei ole, seda on aga väga oluline teada. Praegu me asume ulgumerel, ja mis te arvate, kas siin on mingit võimalust kirja saada? Gröönimaal jätab postiühendus kaunikesti soovida. Teate, Shandon, ma arvan, see sell ootab meid mõnes Taani asulas, näiteks Holstensborgis või Upernivikis, kus ta arvatavasti täiendab meie laadungit hülgenahkadega, ostab kelke ja koeri, ühesõnaga hangib kõike vajalikku reisiks Arktika meredele. Ma ei imesta põrmugi, kui ta ühel ilusal hommikul väljub oma kajutist ja asub kõige tavalisemal moel laeva juhtima.”

“Võimalik,” vastas Shandon kuivalt, “kuid tuul on vahepeal valjenenud, sellise ilmaga pole mõtet raapurjedega riskida.”

Shandon lahkus doktori juurest ja käskis ülemised purjed alla lasta.

“Ta jääb oma arvamuse juurde,” sõnas doktor pootsmanile.

“Jah,” vastas Johnson, “ebameeldiv lugu, sest teil, härra Clawbonny, näib olevat õigus.”

Laupäeval enne õhtut sõitis “Forward” ümber Galloway neeme, mille majakas näitas tuld kirdesse. Öösel jäeti Cantyre’i neem põhja ja Iiri rannikul asuv Fairi neem läände. Kella kolme paiku hommikul sõideti piki Rathlini saare vasakpoolset rannikut ning jõuti lõpuks Põhjaväinast ookeani.

Oli pühapäev, 8. aprill. Kuna inglastele, eriti inglastest meremeestele on see päev olulise tähtsusega, veedeti osa hommikupoolikust piiblit lugedes. Ettelugemise võttis doktor meelsasti enda peale.

Torm muutus juba orkaaniks, ähvardades paisata priki Iiri rannikule; lained tõusid kohutavalt kõrgele ning laev kõikus tugevasti. Et doktor merehaigeks ei jäänud, see tulenes ainult sellest, et ta end kõvasti kokku võttis. Keskpäeval jäeti Malin Headi neem lõunasse. See oli viimane tükike Euroopat, mida need vaprad meremehed silmasid. Nii mõnigi neist, kes seda neeme enam kunagi näha ei saanud, saatis seda pika pilguga.

Priki asukoht mõõtmiste põhjal oli 55º 57´ laiust ja 7° 40´ pikkust.

Kella üheksa paiku õhtul orkaan vaibus ja tubli purjekas jätkas sõitu loodesse. Möödunud päeva jooksul oli jõutud selgusele tema võimetes. Nagu juba väitsid asjatundjad Liverpoolis, oli see eelkõige purjelaev.

Järgnevatel päevadel jõudis “Forward” loode suunas tublisti edasi, sest tuul pöördus lõunasse. Kuigi meri muutus taas rahutuks, sõitis prikk täispurjedes. Ahtrikajuti kohal lendlesid mõned tormilinnud. Doktor tappis osavasti ühe neist ja õnneks kukkus see pardale. Harpuunija Simpson püüdis linnu kinni ja viis omanikule, sõnades:

“Vilets jahisaak, härra Clawbonny.”

“Aga sellest tuleb uhke toit, mu sõber.”

“Mis te nüüd, ega’s te ometi kavatse seda süüa?”

“Ka teie ei ütle ära, mu armas,” vastas doktor naerdes.

“Puh,” tegi Simpson, “ta on ju õline ja mõrkjas nagu kõik merelinnud.”

“Saame näha,” vastas doktor, “mul on sedalaadi jahisaagi keetmisel oma meetod, kui te aga pärast veel ütlete, et see on merelind, siis ei tapa ma enam kunagi ühtegi neist.”

“Tähendab te olete kokk, härra Clawbonny?” küsis Johnson.

“Teadlane peab kõike pisut oskama.”

“Ole ettevaatlik, Simpson,” lausus pootsman. “Doktor on osav mees, ta serveerib meile seda tormilindu kõige maitsvama põldpüüna.”

Doktor ei liialdanud. Ta eemaldas osavalt rasva, mis asub tervenisti naha all ja mida kõige rikkalikumalt leidub koibadel; koos rasvaga eemaldas ta ühtlasi mõrkja maitse ja kalalõhna, mille üle merelindude puhul õigustatult nurisetakse. Selliselt prepareeritud tormilind leiti olevat ülihea – seda väitis isegi Simpson.

Viimase orkaani ajal sai Richard Shandon täieliku ülevaate meeskonna võimetest. Ta jälgis iga oma meest üksikult, nagu seda peabki tegema julgelt raskustele vastu astuv komandör, ja tal oli teada, millele tugineda.

James Wall, Richardile täielikult andunud ohvitser, oli taiplik, täitis korralikult käsklusi, kuid tal võis jääda vajaka initsiatiivist. Kolmanda ohvitserina oli ta aga täiesti õigel kohal.

Johnson, vana Arktise rändur, oli harjunud võitlema merega ja tal polnud vaja julguse ning külmaverelisuse osas enam midagi juurde õppida.

Harpuunija Simpson ja puusepp Bell olid kindlameelsed inimesed, kohusetruud ja distsiplineeritud. Polaarloots Foker, kogenud meremees, kes oli õppinud Johnsoni käe all, võis osutada ekspeditsioonile suuri teeneid.

Madrustest paistsid tublimad Garry ja Bolton. Bolton oli naljahammas, lõbus ja jutukas; kolmekümne viie aastane Garry oli tahtejõuliste näojoontega, kuid veidi kahvatu ja kurvameelne.

Kolm ülejäänud madrust, Clifton, Gripper ja Pen, ei paistnud nii tulihingelised ja otsustusvõimelised. Nad torisesid üsna meelsasti. Gripper isegi tahtis väljasõidu eel lepingut murda; teda hoidis pardal ainult mingi piinlikkusetunne. Juhul, kui kõik läheb ladusalt, kui reis ei kujune eriti ohtlikuks ja manöövrid liigselt ei väsita, siis võib nende kolmega arvestada. Ent toita tuli neid rikkalikult, sest kõht oli nende juures esmajärgulise tähtsusega. Kuigi neid hoiatati ette, oli neil ometi raske elada karsklastena. Söögiaegadel igatsesid nad konjakit või džinni ning püüdsid nende jookide puudumist hüvitada kohvi ja tee pruukimisega, mida pardal ohtralt pakuti.

Mis puutub mõlemasse masinisti, Bruntoni ja Ploverisse, ning kütja Warenisse, siis nemad olid siiani tegevuseta olekuga ülimalt rahul.

Shandon teadis seega täpselt, mida igaühest arvata.

14. aprillil läbis “Forward” tugeva Golfi hoovuse, mis kulgeb piki Ameerika idarannikut Newfoundlandini, suundudes seejärel kirdesse, Norra rannikule. Laev asus laiusel 51° 37´ ja pikkusel 22° 58´, kakssada miili Gröönimaast eemal.

Ilm muutus külmemaks, termomeeter langes kolmekümne kahele kraadile4, teiste sõnadega jäätumispunkti.

Doktor ei pannud veel selga Arktise talveriietust, vaid kandis madruste ja ohvitseride eeskujul meremeheülikonda. Tore oli vaadata, kuidas ta kõndis oma pikkades saabastes, kadudes nendesse peaaegu tervenisti, oma laias õliriidest kübaras, samast materjalist pükstes ja kuues; tugeva vihma käes ja pardale sööstvates lainetes sarnanes ta mingi mereelukaga – võrdlus, mis põrmugi ei riivanud ta enesetunnet.

Kaks päeva püsis meri erakordselt rahutuna, tuul pöördus loodesse, aeglustades “Forwardi” käiku. 14.–16. aprillini möllas kõrge lainetus, kuid esmaspäeval hakkas sadama tugevat vihma, mille tagajärjel meri peaaegu silmapilkselt rahunes. Shandon juhtis doktori tähelepanu sellele iseärasusele.

“Noh, see kinnitab vaalapüüdja Scoresby huvitavaid tähelepanekuid,” lausus doktor. “Scoresby kuulus Edinburghi Kuninglikku Ühingusse, mille korrespondendiks mul on au olla. Vihma ajal, nagu te nägite, on laineid vaevu tunda, isegi sel juhul, kui puhub tugev tuul. Kuiva ilmaga aga, vastupidi, teeb palju nõrgem tuul mere hulga rahutumaks.”

“Kuidas seda fenomeni seletada, doktor?”

“Üsna lihtsalt: seda ei saagi seletada.”

Sel hetkel märkas polaarloots, kes oli valves raamasti saalinguil, mingit massiivset kogu laevast paremal, umbes viieteistkümne miili kaugusel allatuult.

“Jäämägi siinseis vetes!” hüüatas doktor.

Shandon vaatas binokliga näidatud suunas ja kinnitas lootsi sõnu.

“Tõepoolest huvitav!” sõnas doktor.

“Teie imestate?” küsis komandör naerdes. “Kas meil tõesti lõpuks õnnestus näha, et teid ka miski üllatab?”

“See üllatab mind, ilma et ma oleksin üllatunud,” vastas doktor naeratades, “sest prikk “Ann de Poole” Greenspondist sattus 1813. aastal neljakümne neljandal põhjalaiusel tõelistele jääväljadele. Dayement, tema kapten, loendas sadu jäämägesid.”

“Küll on lugu,” tähendas Shandon, “te teate ikkagi meist rohkem.”

“No mis te nüüd,” lausus armastusväärne Clawbonny tagasihoidlikult. “Jääd on nähtud veelgi madalamatel laiustel.”

“Seda ei kuule ma siiski esmakordselt, kallis doktor. Kui olin laevapoisiks korvetil “Fly”…”

“…Sõitsite 1818. aasta aprilli või märtsikuu lõpul neljakümne teisel laiuskraadil kahe triiviva jääsaare vahelt läbi.”

“See on juba liig!” hüüatas Shandon.

“Ent tõsi. Sellepärast ma ei imestagi, kohates kaks kraadi kaugemal põhjas “Forwardi” traversis triivivat jääd.”

“Te olete nagu kaev, kust aina ämbriga tõsta,” sõnas komandör.

“Ah, see kaev kuivab rutem, kui te oletate. Ent oleksin õnnelikem kõigist doktoreist, Shandon, kui saaksin seda huvitavat nähtust lähemalt silmitseda.”

“Kahtlemata. Johnson,” sõnas Shandon pootsmani poole pöördudes, “mulle näib, et tuul kipub paisuma.”

“Seda küll, komandör,” vastas Johnson. “Kuid me jõuame aeglaselt edasi, Davise väina hoovused hakkavad end varsti tunda andma.”

“Teil on õigus, Johnson. Kui tahame olla 20. aprillil Farveli neeme lähedal, peame kasutama auru, või muidu paisatakse meid Labradori rannikule. Härra Wall, käskige palun katlad kütte panna.”

Komandöri käsk täideti. Tunni aja pärast, kui aur oli saavutanud juba küllaldase rõhu, tõmmati purjed pingule ja vint, mille tiibade vahel vesi kobrutas, aitas “Forwardil” söösta loodetuulele vastu.